Sallivuse ja avatuse vägisi pealesurumine teeb ühiskonnale pikaajalist ja hoomamatut kahju, aga tervet mõistust ja normaalset inimloomust siiski võimalik võita ei ole, kirjutab EKRE aseesimees Mart Helme.
Ameerikas – aga nüüd siis ka Eestis – toimunud võimupööre võib jätta pealiskaudsel hinnangul mulje, nagu oleks USA politoloogil Francis Fukuyamal olnudki õigus, kui ta külma sõja lõppedes ennustas, et saabunud on ajaloo lõpp, sest kogu maailma ootab ees vältimatu suubumine liberaalse demokraatia nime kandvasse ühiskondlikku formatsiooni.
Vahepealsed kümnendid räsisid seda ennustust üsna tuntavalt – meenutagem siinkohal rahvuslike jõudude esiletõusu isegi nii dekadentlikus piirkonnas nagu Lääne-Euroopa, meenutagem Brexitit, Donald Trumpi võitu 2016. aasta presidendivalimistel ja EKRE pääsemist valitsusse Eestis 2019. aastal. Nüüd on seda kõike muidugi võimalik esitleda uuesti vaid vahepealse anomaaliana, mis tühistus nn vana normaalsuse taastumisega.
Ent küsigem siiski kiuslikult: kas vana „normaalsus” ikka on tagasi laitmatult ja plekkideta?
Väidan kindla sõnaga, et ei. Vahepealsed sündmused ja nii majanduslikud kui ka ideoloogilised võitlused-väitlused on muutnud teist korda samasse jõkke astumise võimatuks. Ja need, kes kujutavad ette, et see siiski on võimalik, eksivad rängalt. Tegelikult tuleb praegu tõdeda sama, nagu tõdeti pärast suurt Prantsuse revolutsiooni Napoleon I kukutamise järel, kui troonile tõusid taas Bourbonid: nad ei ole midagi unustanud, aga nad ei ole ka midagi õppinud.
Probleemid, mis kutsusid eelmisel kümnendil esile rahvuslik-konservatiivse laine, ei ole ju kusagile kadunud. Varandusliku ebavõrdsuse süvenemine, ääremaastumine, väikeettevõtluse allakäik, odavtööjõu eelistamine omamaisele, migratsioon laiemalt, keskklassi allakäik ja sotsiaalse lootusetuse süvenemine, valdavalt liberaalse eliidi üleolev ja halvustav suhtumine rahvuslusse ja traditsioonidesse – kõik see on ju endiselt alles. Ja nagu Ameerikas nii ka Eestis tõstavad võimu juurde naasvad liberaalid taas fookusesse oma ideoloogilised dogmad, mis on tekitanud pahameelt arvestatavas osas inimestes.
Väikeriigis nagu Eesti lisandub sellele veel vabatahtlik ja kriitikavaba suveräänsuse loovutamine nn liitlastele. Viimased seisavad oma „soovitustes” aga küüniliselt ning üha varjamatumalt ainult omaenda geopoliitiliste ja majanduslike huvide eest, millede paremaks edendamiseks on kilbile tõstetud vasakliberaalsete postulaatide vastuvaidlematu tunnustamise nõue.
Ent nii nagu ei lõppenud ajalugu 19. sajandil Bourbonide (ja ka teiste langenud dünastiate) restauratsiooniga, nii ei lõppe see ka vasakliberaalse vastupealetungi ajutise eduga 21. sajandil.
Miks?
Põhjus on väga lihtne: see ideoloogia on vastuolus inimloomuse sügavaimate tungide ja olemusega. Rahvusriiklusi halvustav retoorika ja nende hävitamisele suunatud tegevus üksnes tugevdab rahvuslust ja rahvusriiklust kui inimese olemasolu kõige loomulikumat ja turvalisemat seisundit. Püüded madaldada ja redefineerida loomulikku abielu, mis on teinud ajaloos läbi kõik kullaproovid, üksnes tugevdavad seda ühiskonna jätkusuutlikkust tagavat ja lastele eluks parimat ettevalmistust pakkuvat institutsiooni. Valge rassi ülemvõimu vastu võitlemine üksnes kinnitab valgete inimeste ühtekuuluvuse ja enda eest seismise vajadust.
Paraku on kahju, mida vaskliberaalse agenda läbisurumise katsetega ühiskondadele tekitatakse pikaajaline ja tänapäeva seisuga ka hoomamatu. Mida me juba praegu näeme on ühiskondade, perekondade, sootsiumite lõhestamine ja varem või hiljem vaenujalale ajamine. Ja seda mitte konservatiivide ning rahvuslaste poolt, vaid liberaalse frondi poolt, kes surub inimestele peale uut, „progressiivset”, „sallivat” ja „avatut”.
Kõige selle juures räägitakse meile lakkamatult demokraatiast. Tegelikkuses näeme aga, kuidas demokraatia, nagu me seda seni tundnud oleme, meie silme all laguneb. Võimude lahusus, mis peaks tagama erinevate võimuharude ringkontrolli üksteise üle, ongi juba fiktsioon. Ajakirjandus, mida nimetatakse uhkelt neljandaks võimuks, on taandunud ühiskonda kulisside varjust juhtivate struktuuride tööriistaks.
Ometi pole liberaalidel sellele kõigele vaatamata mitte mingit lootust. Seda just põhjusel, et nad püüavad saavutada midagi, mille vastu inimloomus vältimatult mässu tõstab.
Siinkohal tasub meenutada tuntud ütlust, mis sedastab, et kogu aeg võib petta ühte inimest ja mõnda aega võib petta kõiki inimesi, aga kogu aeg kõiki inimesi petta ei ole võimalik.
Rahva ärkamine ja inimestele ette söödetavate pettuste läbihammustamine võtab muidugi paratamatult aega. Ning selles olukorras on oluline, et eksisteeriksid vastupanuliikumiskolded, millede ümber pettusest ärkavad inimesed koonduda saaksid. Meil Eestis on selliseks koldeks Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Et just EKRE, kinnitab kasvõi see, kui räigelt ja lakkamatult EKRE-t poliitikast välja tõrjuda püütakse.
Asjatu vaev. Meie esindame tervet mõistust ja kõigis katsumustes ellujäämisinstinktile tuginevat normaalset inimloomust. Seda ei ole võimalik võita, ükskõik kui kurja nõu ja alatuid skeeme selle vastu ka ei rakendataks.
Tõde tõuseb, vale vajub. Ikka ja alati.