Näib, et Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna tõusulainel on erinevate väljaannete suvereporteritel olnud suureks kinnisideeks teha pehme persoonilugu EKRE aseesimehe Mart Helmega ja nad on oma idee suutnud suvises toimetuses ka „maha müüa“.
Igatahes ilmus pikem artikkel Mart Helmega samal päeval nii maakonnalehes Pärnu Postimees kui ka nädalalehes Eesti Ekspress, kus mõlema väljaande suvereporterid olid külastanud Helmete poliitikutepaari Suure-Lähtru mõisas.
Pärnu Postimehe artiklit lugedes oli näha, et innukas noorajakirjanik oli saanud toimetuselt kaasa kindlad suunised lennata peale ikka vanade tuttavate teemade ja rünnakutega.
Ometi suutis ta artikli algusesse ja lõppu lülitada ka ühe enda hoolikalt ette valmistatud küsimuse.
Esimene küsimus oli vana hea „kuidas läheb?“.
Mart Helme vastas: „Isiklikult läheb mul üsna hästi, riigil aga halvasti.“
Ja viimane küsimus: „Olete ellu viinud tugevalt Eesti ühiskonda mõjutavaid tegusid. Kellena soovite, et teid 50 aasta pärast esmalt meenutataks? Kas diplomaadina, kes aitas 1994. aastal Vene väed Eestist välja viia? Mehena, kes tõi Eesti poliitareenile uue erakonna? Muusikuna, kes laulis end palaga “Võõra linna tuled” eestlaste südameisse või hoopis kellegi neljandana?
Mart Helme vastas: „Ma pean enda kõige tähtsamaks saavutuseks lapsi ja lapselapsi, perekonda ei asenda miski.“
Eesti Ekspressi suvereporter aga oli võlutud Helle-Moonika ja Mart Helme plaanist rajada mõisa vana sepikoja asemele ahiküttega oranžerii, kuna lugu liigitus väljaande suverubriiki, kus inimesed räägivad töödest, mida nad on edasi lükanud, aga nüüd ära teha plaanivad.
„Kantrihuviline agar töömesilane Mart Helme viipab Suure-Lähtru mõisahoovi ees meile juba kaugelt. Häärberi kõrval seisab lõhkumata puude kuhi – enamik neist maha võetud mõisapargist, oodanud Riigikogu suvepuhkuse algust. Kogu see hunnik olevat puulõhkumismasinaga vaid paari päeva töö, puhas sportlik lõbu!“ algab Ekspressi artikkel kirjanduslikult nagu Tammsaare „Tõde ja õigus“. Ja jätkub samas vaimus.
Artikkel, kus vahepeal ei saa mööda ka poliitikast, lõpeb tõdemusega, et „tegelikult on mõlemale oluline meelerahu“.
(Juba järgmisel päeval oli see artikkel kadunud Eesti Ekspressi digiversioonis nii esiküljelt kui ka „Elu“ rubriigist. Loodetavasti pole artikli autor oma suvepraktikalt veel minema löödud.)