Kolmapäeval lükkas eestlusvaenulik võimuliit Riigikogus tagasi Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse “Rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjoni moodustamine” eelnõu. Kõnet pidanud Mart Helme rääkis põhjalikult olukorrast riigis, mis on haaratud rahvastikukriisist.
“See teema on tegelikult ju erakondadeülene. See ei ole EKRE teema, see ei ole Reformierakonna teema, see ei ole kellegi kolmanda-neljanda teema, see on üleüldine riigi teema. Ma juhin tähelepanu ka sellele, et eelnõu pealkirjas on sõna “rahvastikukriis” ja rahvastik on midagi hoopis muud, kui on rahvus või ka rahvas.
See on rahvastik, need on need inimesed, kes on Eestis alalised elanikud, põliselanikud, tööloaga, ükskõik mis muu põhjuse või dokumendi alusel siin elavad – see on rahvastik. Ja rahvastikukriis tähendab seda, et meil on vaja analüüsi, teaduslikku analüüsi, aga ka poliitiliste otsuste langetamiseks vajalikku teavet selle kohta, kuidas me neid poliitikaid kujundame.
Meil on vaja teaduslikku analüüsi selle kohta. Väga lihtne on emotsionaalselt öelda, et raha ei pane kedagi sünnitama. Võib-olla paneb kedagi, aga võib-olla ei pane kedagi, ühtesid paneb ja teisi ei pane. Aga statistika on see, mis annab meile selge teadmise. Teatud segmendis on ilmselge, et raha on aidanud kaasa kolmandate, neljandate või viiendate laste sündimisele. Ja teatud segmendis rahvastikus ta ei ole seda efekti omanud. Aga selleks on meil vaja teaduslikku analüüsi, statistikat, ja mitte teaduslikku analüüsi mingi lühikese ajalõigu osas, vaid pikema ajalõigu osas.
Ja see informatsioon, see analüüs, need rahvastikuprotsessid, sisseränne, väljaränne, tööhõive, tööhõive erinevates sektorites, on see, mille põhjal me saame ja peame kujundama poliitikat. Ja sellele poliitikale saab oma sõna ja peab oma sõna sekka ütlema Riigikogu, sest ei saa olla nii, et valitsus üksi otsustab. Valitsus peab otsustama koos Riigikoguga.
Ja siit jõuame me loomulikult ka riigieelarve juurde, riigieelarve planeerimise juurde ja riigieelarveliste eraldiste tegemise juurde rahvastikukriisi lahendamiseks, perede toetamiseks, rände suunamiseks ja paljudeks muudeks protsessideks. See ongi selle komisjoni mõte. Selle komisjoni mõte ei ole poliitilise punkti korjamine, vaid selle komisjoni mõte on teadusliku analüüsi huvigruppide, poliitiliste jõudude kaasamine, ühe mütsi alla toomine, selleks et need probleemid leiaksid optimaalse lahenduse.
Sest vaadake, kui me läheme tagasi 90-ndate aastate algusesse, siis oli meil tohutu entusiasm, et nüüd me ehitame rahvusriiki. Ei läinud väga palju aega mööda, kui selgus, et me rahvusriiki ikka ei ehita, et meil on vaja integreerida siia meile Nõukogude ajast jäänud muukeelset elanikkonda – kasutame igasuguseid eufemisme –, et meil on vaja vaadata, kuidas me lahendame oma tööjõuprobleeme. Rahvusriik nagu vajus fookusest välja, tagaplaanile.
Ja nüüd meil on 30 aastat hiljem või 25 aastat hiljem, inimpõlv hiljem, väga tõsised probleemid. Kas Eesti jätkab rahvusriigina või ei jätka rahvusriigina? Kas tööjõud lahendab meie majandusprobleemid? Aga kas tööjõu sissevool lahendab ka meie demograafilised probleemid? Need on üliteravad küsimused, mis, kui me vaatame, natukene projitseerime tulevikku, ähvardavad kumuleerudes viia meid riigina olukorda, kus meil ei ole mõtet ühel hetkel rääkida enam sellest, et Eesti riigikeel on eesti keel, et Eesti on rahvuspõhisena loodud riik, et ta on rahvuspõhisena kestev riik. Need on teemad, küsimused ja probleemid, millele tuleb otsa vaadata.
Ja mul on tunne, et nendele ei taheta otsa vaadata. Tahetakse jätkata nii, nagu siiani on jätkatud. Toome aga sisse 100 000 ukrainlast, 10 000 bangladeshlast, 5000 hindut, ja lahendame sellega just nagu kõik probleemid. No ei lahenda. Ja kui keegi räägib siin, et kogu arenenud maailm on silmitsi nende probleemidega, siis see on just see koht, kus me peame tegema järeldused. On jah. Kas me tahame samamoodi nende probleemidega silmitsi seistes sisuliselt kapituleeruda, nii nagu me Lääne-Euroopas mitmeid riike juba näeme sisuliselt kapituleerumas, nende rahvastikuprobleemide mittelahendamise ees või me tahame siiski nendega rinda pista ja nad lahendada meile vastuvõetavatel tingimustel?
Mul on tunne, et meil vähemalt koalitsioonierakonnad tahavad ikka endiselt sellest kõigest mööda vaadata ja arvavad, et järgmise 25–30 aasta jooksul ei juhtu mitte midagi. Aga juhtub küll, juba praegu juhtub, ei ole võimalik enam venitada. Kummivenitamise aeg on lõppemas, see kumm läheb kohe katki. Ja kui sellest aru ei anta, siis ta lähebki katki.
Ja siis ühel hetkel ei ole enam niimoodi, et siin riigis mingisugune rahvuslik vähemus ajab asju eesti keeles, aga ümberringi lainetab täiesti teine maailm, mille eesmärgid, probleemid, tagamaad on absoluutselt teised ja mittehaakuvad selle väikese seltskonna murede ja soovide ja poliitilise esindatusega, mis siin saalis on. See ei kesta kaua, sõbrad. Ei ole võimalik kummi venitada enam. Ja kui te sellest ei taha aru saada, siis te maksate selle eest, kogu Eesti rahvas maksab selle eest ülivalusat hinda.
Nii et mul on ikkagi väga tõsine ettepanek. Ma muidugi ei ole liialt optimistlik, et uskuda, et te saate sellest kõigest aru, aga mul on siiski ettepanek, et te hakkaksite tõsiselt mõtlema ja toetaksite selle komisjoni moodustamist ja ei põhjendaks selle komisjoni mittemoodustamist mingisuguse peenraha eraldamise keerulisusega. “Oi, see läheb maksma, oi, see läheb palju maksma.” Ei, see ei maksa mitte midagi, see on peenraha, see on sandikopikas võrreldes sellega, mida see komisjon võiks lahendada ja peaks lahendama.
Nii et, sõbrad, katsuks nüüd nii, nagu meil on põhimõtteliselt riigikaitse küsimustes, viimasel ajal mitte enam nii väga välispoliitika küsimustes, aga vähemalt riigikaitses meil ikka endiselt veel on üsna suur konsensus, katsuks ka selles küsimuses, rahvusriigi säilitamise, eestlaskonna säilitamise, eesti keele säilitamise küsimuses konsensus leida, ühe mütsi alla kokku tulla ja muuta see komisjon instrumendiks, mida me saame kasutada väga tõsiste probleemide lahendamiseks. Aitäh!”
Eelnõud tutvustas EKRE saadik Evelin Poolamets.
“Otsuse eelnõu näeb ette moodustada rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjon, mille koosseisu kuulub igast fraktsioonist üks liige. Komisjoni ülesanne on kujundada Eesti rahvastikupoliitikat ja tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade.
Statistikaameti 2024. rahvastikuprognoosi põhistsenaariumi kohaselt elab Eestis 2085. aastal 1,18 miljonit inimest, mis tähendab rahvaarvu vähenemist umbes 145 000 inimese võrra. Kui rännet ei arvestataks, langeks rahvaarv veelgi kiiremini umbes miljonini. Eestis on rahvastiku järelkasvu puudujääk umbes 10–15%. Möödunud aastal sündis Eestis 10 949 last, mis on 697 võrra vähem kui aasta tagasi. See tähistab uut ajaloolist madalseisu Eesti rahvastikustatistikas.
Madala sündimuse taga on mitu tegurit. Praegused sünnitajad pärinevad väikesearvulisest 1990. aastate põlvkondadest, kuid langus on sügavam, kui ainult sünnituseast lahkuvate naiste arvu vähenemine selgitaks. Eestis on sündimuse kasvuks head eeldused, kuna keskmine soovitud laste arv on tunduvalt suurem kui tegelikult saadud laste arv.
Sisserännet nähakse vahel rahva kestlikkuse tagamise ja vananemisvastase meetmena, kuid pikaajaline mõju jääb sageli tähelepanuta. Sisserände abil saab mõjutada rahvaarvu kiiresti kasvu suunas, kuid selle kaugem mõju vanuse koostisele on piiratud ning Eesti kogemuse põhjal rahvastiku vananemist süvendav, kuna ka sisserändajad jäävad vanemaks, aga nende sündimus on Eesti puhul olnud põlisrahvastiku omast madalam.
Statistikaameti juhtiva analüütiku Terje Trasbergi sõnul on praeguse rände vanuseline koosseis teine kui tavapärane. Sisse rändavad pigem keskealised ja meesterahvad. Sisserändel on oluline mõju ka rahvastiku etnilistele koostisele ja sealt omakorda kultuurikeskkonnale. Statistikaameti viimaste andmete põhjal on sisseränne muutnud Eesti rahvuselist koosseisu. 22% inimestest on vene rahvusest, 68% eesti rahvusest ja 5% ukraina rahvusest, 5% on muud rahvused.
Rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjoni ülesanded oleksid järgmised. Arutatakse Eesti rahvastiku probleeme ja võimalusi nende lahendamiseks. Analüüsib Eesti rahvastikupoliitikat ja rahvastiku arengut mõjutavaid eelnõusid ning kujundab nende kohta arvamusi. Teeb ettepanekuid riiklike poliitikate põhialuste, valdkondade, arengukavade, valitsemisala arengukavade ja programmide koostamise, muutmise või täiendamise kohta rahvastikupoliitikasse puudutavates küsimustes. Analüüsib kogutavat rahvastikustatistikat ühiskonna vajaduste seisukohalt ja teeb vajadusel ettepanekuid statistika kogumise täiustamiseks. Kaasab rahvastikupoliitikaga seonduvaid huvigruppe komisjoni töösse. Annab vajadusel arvamusi olulisi demograafilisi mõjusid sisaldavate õigusloomeliste algatuste kohta.
Komisjonil on õigus nõuda Vabariigi Valitsuselt ja täidesaatva riigivõimu asutustelt oma tööks vajalikke andmeid, samuti nõuda Vabariigi Valitsuse liikme osalemist komisjoni istungil valitsusliikme võimkonda kuuluvate küsimuste kohta teabe saamiseks ning kutsuda komisjoni teavitamiseks ja nõustamiseks komisjoni istungile valitsusasutuste ametnikke ja teisi isikuid. Komisjon esitab Riigikogule probleemide läbitöötamise järel ettepanekud ja tegevuse lõppemisel lõpparuande. Komisjoni volitused kestavad alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni Riigikogu selle koosseisu volituse lõppemiseni.”