Esmaspäeval toimus EKRE algatatud Riigikogu otsuse “Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele viia Eesti Vabariigi suursaatkond lisraelis Tel Avivist Jeruusalemma” eelnõu esimene lugemine, kus ettekande pidas Mart Helme. Vasakpoolne koalitsioon, kes kaldub Palestiina poole, sellist otsust ei toetanud.
Mart Helme: “Meie suur liitlane Ameerika Ühendriigid on viinud oma saatkonna Jeruusalemma. Meie mitte nii suur liitlane Argentiina on samuti viinud oma saatkonna Jeruusalemma. Euroopa Liidus, nagu me oleme näinud viimasel ajal, on väga võbelev ja arusaamatu suhtumine sellesse, mis toimub Lähis-Idas tervikuna. Ja selle osaks oli ka see äärmiselt kahetsusväärne intsident, mis toimus praegu meil seoses hääletamisega ÜRO-s, kus Eesti asus samale positsioonile meie põlisvaenlase Venemaaga. See on piinlik ja ausalt öeldes täiesti arusaamatu ja lubamatu. Seda ei saa põhjendada sellega, et meie Euroopa-liitlastest mingi osa on sellel seisukohal, et seda kahe riigi kontseptsiooni peab iga hinna eest toetama, edendama ja läbi suruma.
Aga siin on muidugi veel ka muud mõõtmed. Siin on mõõtmeks kindlasti ka see, et Jeruusalemm ei olnud mõnda aega Iisraeli riigi pealinn. Väga lihtsatel põhjustel, sest Jeruusalemm ei olnud Iisraeli riigi osa, vähemalt mitte tervikuna. Ja seetõttu ajutise pealinnana kehtestati pealinnaks Tel Aviv. See oleks umbes sama nagu meil: Tallinn jagatakse ära ja me oleme sunnitud oma valitsusasutused siit välja viima ja mõne teise linna – Pärnu või Kuressaare või Haapsalu – Eesti pealinnaks kuulutama. On ju täiesti selge see, et me sooviksime, et meie riigi tegelik pealinn saaks uuesti meie pealinnaks.
Ja Iisraeli puhul selle pealinna ajalugu ulatub ju aastatuhandete taha. Ulatub selle hetkeni, kui roomlased otsustasid selle linna ja püha templi maatasa teha. Aga neil ei õnnestunud maatasa teha seda, et see jääb juudi rahva mällu ja südamesse, ja et juudid tahavad sinna tagasi pöörduda, oma ajaloolisele kodumaale, ja tahavad näha oma ajaloolise pealinnana Jeruusalemma.
Jah, vahepeal on muutunud demograafiline olukord. Vahepeal on asunud sinna rahvas, kes võib samuti ennast nimetada põlisrahvaks: araablased. Täpsemalt, konkreetsemalt araabia hõim, kui nii võib öelda, palestiinlased. Ka neil on selgelt ajalooline õigus seal eksisteerimisele. Ja see ajalooline õigus anti neile 1947. aastal ÜRO otsusega ja nad keeldusid seda vastu võtmast. Iisrael aktsepteeris ÜRO otsust oma riigi loomise osas, palestiinlased ei aktsepteerinud. Algas sõda. Palestiinlased ja nende liitlased Süüria, Jordaania, Egiptus ja teised said lüüa. Nad alustasid uuesti 1967. aastal ja said lüüa. Ja siis langes ka teine osa Jeruusalemmast juudiriigi kontrolli alla. Nad alustasid kolmas kord, see oli 1973. aastal, ja nad said jälle lüüa. Siis tuli kahe riigi kontseptsioon, Oslo kokkulepped ja muud kokkulepped, Camp Davidi kokkulepped ja jõuti just nagu kompromisslahenduseni: maa rahu vastu. Palestiinlased said oma valitsuse Gaza sektoris ja Jordani jõe läänekaldal. Nad ei olnud sellega rahul, nad alustasid intifada‘t. Kogu aeg on Iisraeli territoorium olnud erinevate rünnakute sihtmärgiks. Ka praegu.
Head sõbrad, ma arvan, et meil ei ole absoluutselt mingit valikut. Kui me toetame Iisraeli juudi rahva riiki, siis meil on ainult üks valik: toetada seda riiki ka tegudega. Ja üks tegu oleks saatkonna viimine Jeruusalemma. Mul ei ole muidugi kahtlust selles, et see saal hääletab selle eelnõu maha. Aga ma ütlen, ja seda on ajalugu korduvalt kinnitanud, kes tõstab oma käe Jeruusalemma vastu, see tõstab oma käe jumala vastu, ja see ei jää karistuseta. Seega nii hirmu kui armu kui õiguse ja õigluse seisukohast palun seda eelnõu toetada.”