Esmaspäeval oli Riigikogu menetluses EKRE fraktsiooni arupärimine korruptsiooniohu kohta seoses kaitsevaldkonna tippjuhtide liikumisega erasektorisse, sõnavõtnute seas oli ka presidendikandidaat Mart Helme.
Mart Helme: “Ma panen prillid pähe, et näha, kas minister istub seal katuse all. Aga see on teine minister. See on teine minister, see ei ole see minister, kellelt me tahame teada saada tema selgitusi kõikidele neile selgelt korruptiivsetele liikumistele, mis on toimunud Kaitseministeeriumi valdkonnas. Aga minister kahjuks ei vaevu meie juttu siin kuulama, vähemalt meie nähes mitte. See on selline selge isatsev käitumine. Te võite siin ju mögiseda, kui te tahate, te ei saa mulle midagi teha.
Vaata, Hanno, ära ole nii kindel! Me oleme näinud küllalt neid endiseid ministreid, peaministreid ja isegi presidente, kes on pärast ametist lahkumist korruptsioonisüüdistustega kohtu alla antud ja isegi vangi mõistetud. Ma loodan, et Eesti jõuab ka selle praktikaga ühel hetkel sinnamaale, et korruptiivsed tegelased lähevad trellide taha.
Tuleme teema juurde. Me oleme kuulnud nüüd juba aastast aastasse, kuidas Eesti on panustanud 5% – 5,4% – kaitsevõime tõstmisse, aga reaalseid tulemusi ei näe. Reaalsed tulemused esialgu on meil näha kusagil Kagu-Eestis, kus paigaldatakse betoonist draakonihambaid – kui juba paigaldatakse, võib-olla see on ka alles jutu tasemel – ja kaevatakse mingit kraavi.
No see on nüüd ikkagi väga naljakas lugu, sellepärast et olukorras, kus me näeme, et sõjas põhitegijateks on droonid ja raketid, on selliste kraavide kaevamine anakronism, karjuv anakronism, millele ka sõjaajalugu annab ju irooniliselt negatiivse hinnangu.
Tuleme aastasse 1940, kui puhkes sõda Saksamaa ja Prantsusmaa vahel. Prantslased olid veendunud, et nende Maginot’ liin on ületamatu ja sakslased purustavad oma pea selle vastu, aga sakslased oskasid sellest kenasti ümber minna sealt, kus arvati, et keegi ei ole võimeline ümber minema: läbi Ardenni metsade ja tegid veel pettemanöövri läbi Belgia. Prantslased kukkusid lõksu ja ei läinud rohkem aega kui paarkümmend päeva, ja Prantsusmaa oli põlvili.
Nii et niisuguste kraavide kaevamine on mõttetu. Aga võib-olla ei ole mõttetu, kui on jälle tegemist firmadega, kes riigihanke korras riigi rahadega selle kraavi sinna kaevavad ja pistavad raha taskusse. Ega neid ei huvita, kas sellel kraavil on mingisugune efekt või ei ole.
Kui me ajalukku vaatame, siis me võime ju näha, et sõda on alati suur äri. Meenutame siin kas või hiliskeskaega, varauusaega, kus kõige paremat äri tegid need inimesed, kes olid määratud kuningate, valitsejate poolt valitsejavägesid varustama – küll toiduga, küll hobusemoona, küll laskemoona, küll relvadega. Parseldati kõike, mida oli kuskilt võimalik odavalt saada ja riigile kallilt maha müüa.
Ja meil toimub sama. Ja pange nüüd tähele: seesama Frankenburg, kuhu on maandunud kõik need siseinformatsiooni omanud ja tegelikult lepinguid ette valmistanud ja siis nende lepingute vilju maitsma läinud Kaitseministeeriumi ja Kaitseväe tegelinskid. See Frankenburg on selline ettevõte, mille taristu, tehas, seadmed muretsetakse riigi rahaga – meie kõigi rahaga, kõige vaesemate inimeste rahaga. Ja riik hakkab siis iseenda rahaga üles ehitatud tehasest ostma droone, rakette ja mida iganes nad seal toodavad. Ühesõnaga, sisuliselt ei ole seda Frankenburgi sinna vahele vaja. See on sisuliselt jõugule, omadele jopedele tehtud kõrgete palkadega töökohtade koht. Ja mitte midagi enamat ta ei ole.
See on näide sellest, kuidas meil kogu see 5,4% kaitseks mõeldud raha laiaks löömine käib, see Frankenburg. See ei ole ainus. Meil tuleb neid laskemoonatehaseid ja muid kaitsetööstusparke paaris kohas Eestis veel. Ja need, kes valdavad informatsiooni ja teavad, kus mida tegema hakatakse – noh, lollakad on, kui nad ei loo mingisugust OÜ-d või mingisugust muud firmat, mille liikmeteks, ma ei tea, tegevdirektoriteks ja juhatuse esimeesteks nad hakkavad –, nad on ise eelnevalt oma senises riigiametis suunanud raha liikuma sellesama OÜ või mis iganes vormis see firma asutatud on. See on korruptsioon!
Ja kui siis ministrilt küsitakse, mida teha, et sellist korruptsiooni ei oleks, et sellist pöördust ei oleks. Need inimesed on iseendale pehme maandumise taganud – mis pehme maandumise, nad on kuskil mäetipul džinni ja ilusate tüdrukutega villa taganud, millelt nad siis kõrgelt vaatavad lollile ühiskonnale ülevalt alla: teie rügage, kallikesed! Meie joome siin džinni ja naudime elu teie kaitse heaks kulutatud raha eest, me oleme ise selle endale ju võimaldanud oma varasemas riigiteenistuses. Mida siis teha, et niisugust asja ei ole? Siis ta hakkab meile pidama loengut siin sellest, kuidas erinevates riikides on erinev praktika.
Ongi erinev praktika! Aga enamikus riikides, mis on riigid – ma rõhutan, mis on riigid! –, on teatud puhverperiood, mille jooksul ei tohi need inimesed minna oma eelneva riigiametist kaasa saadud informatsiooniga raha teenima.
Aga meie alles mõtleme, missuguse tee me valime. Kõik on selge, missuguse tee me valime: korruptiivse tee. Ja teemegi kindlasti jälle ka mingisugused sellised kummist seadused, mis sisuliselt ei takista riigiametist enda poolt suunatud rahavoogusid nautima minna. Sisuliselt ei takista!
Ja nüüd küsimus, mis on tegelikult kriitilise tähtsusega küsimus. Aga kus on meie õiguskaitseorganid? Kus on meie prokuratuur, kes kummitas siin Kert Kingot, kes on kummitanud siin veel mõnda teistki peenraha eest, mille puhul on ikkagi äärmiselt küsitav või isegi mitte küsitav, vaid enamikul puhkudel täiesti selge, et tegelikult ei ole mingit kuritarvitust olnud ja mingit kasu ja kelmust ei ole keegi teinud?
Aga nüüd on vaikus, 400 miljonit raamlepingusse, 7 miljonit Frankenburgi krokodillidele. Siis tulevad veel mingisugused hanked, siis me rajame mingisugust kraavi ja draakonihambaid ja nuumame mingisuguseid ekskavaatorifirma omanikke. Toimingupiirangu seaduse rikkumist ei ole, ei ole! Sellist asja keegi kuskil ei näe, sest kaitsepoliitikas on meil ju konsensus, kallid sõbrad!
Konsensus lubab varastada. Aga mina ütlen, et selle konsensuse põhjal varastamine peab järgmise valitsuse ajal jõudma õiguskaitseorganiteni ja nende inimeste puhul tuleb algatada kriminaalasjad.”