Esmaspäeval taas Riigikogus oma ülbust ja hoolimatust tõestanud rahandusminister Jürgen Ligi sai tugevat kriitikat EKRE saadikult Mart Helmelt.
“Väga märgiline on see, et minister on üldse saalist lahkunud, teda ei huvita, absoluutselt miski ei huvita. Ta on Euroopa parim rahandusminister olnud kord, loomulikult tänu sellele, et sel perioodil toimus läbi Eesti ajaloo üks suuremaid rahapesusid. Sellise asja eest peabki Euroopa parimaks rahandusministriks saama. Aga see, et meil praegu siin on arutelu all see, kas maksupoliitika Eesti majandust edendab või ei edenda, kas meie majandus hakkab kasvama või ei hakka kasvama, kas see pärsib ettevõtete tegevust, ajab neid pankrotti, see ei ole üldse teema ju. See ei ole Rahandusministeeriumi jaoks ja ka rahandusministri jaoks teema.
Kui ma esitasin küsimuse muu hulgas julgeoleku kontekstis, et meie põllumajandusettevõtjad, aga ka põllumeeste esindusorganisatsioonid kõik üksmeelselt räägivad, et meie põllumajandus liigub katastroofi kursil, et me juba praegu ei suuda ära toita oma toodanguga Eesti riiki ja rahvast, no see ei olevat julgeolekuküsimus. Aga see on julgeolekuküsimus ja väga mitmes plaanis. See ei ole üksnes julgeolekuküsimus kriisiolukorras, siis on ta julgeolekuküsimus muu hulgas ka sellepärast, et inimesed kargavad siis üksteisele kõri kallale, kui neil ei ole süüa, juua, sooja. See on inimeste sisse programmeeritud enesealalhoiuinstinkt. Emad hakkavad võitlema oma lapse toidupalukese eest. Mehed hakkavad võitlema, kui nad ei ole rindel võitlemas või kuskil mujal, oma perekonna toidupalukese eest. Kõik lähevad üksteise kõri kallale.
Ja kui meil ei ole omavarustatuse võimekust, ja praegu ei ole, me ei tooda piisavalt teravilja, sest see teravili, mis statistika kohaselt võib küll olla nii, et me ei tarbi seda ise ära ja müüme välismaale, see suures osas ei ole mitte inimtoiduteravili, vaid see on loomasööt. Ka niisuguseid asju peaks teadma. Aga meie valitsuse liikmed ilmselt ei tea. Kui me räägime, et piima toodame rohkem, no piima toodame, tore, aga piimast üksi ei ela. Aga me ei tooda mitte ühtegi lihasorti piisavalt. Me ei tooda mune piisavalt, me ei tooda juurvilju piisavalt. Kartulivabariik ei ole ammu enam kartulivabariik, vaid on peedivabariik, sest neid peedijoodikuid on meil ilmselt rohkem kui kartulitootjaid. See on selge julgeolekuküsimus.
Mida ütlevad meie põllumehed ja mida ütlevad nende esindusorganisatsioonid? Ütlevad väga selgelt: praegune maksupoliitika laostab nad. Sest juba praegu on sisendhinnad kasvanud sedavõrd, et väga raske on ots otsaga kokku tulla. Rääkimata sellest, et teenitakse kasumit, mida oleks võimalik reinvesteerida. Aga reinvesteerida on vaja, investeerida on vaja nii hoonetesse, tehnikasse, ladudesse, hoidlatesse, millesse kõigesse on vaja investeerida.
Loomulikult, maailma parimat rahandusministrit see ei huvita. Tema jaoks on mingi viienda järgu küsimus. No kaevame maa sisse augu ja teeme mingi muldriku ja teeme mingisuguse kartulihoidla, nii nagu meie esivanemad tegid, ju kuidagi ikka hakkama saame.
Aga ei saa, tegelikult ei saa. Sellepärast et kui me vaatame praegu siin, meie endine Kaitseväe juhataja, uskumatu tegelane, kes räägib siin mingist sissisõja pidamisest. Kulla sõbrad, teil ei ole talusid, kus on lehmad, kus on sead, kus on kartulipõllud, kus on kapsatünnid. Mingit sissisõda te ei pea, eriti olukorras, kus teil droon on pea kohal. Aga no näed, jällegi ülikompetentne, kes nüüd edutas ennast või kes edutati veel kuskile kaitsetööstusse.
Kallid sõbrad, kui te natukenegi terve mõistusega olete, kui te natukenegi liigute ringi reaalses elus reaalsete inimeste hulgas, siis te saaksite aru, kui hullu olukorda te olete ajanud selle riigi ja rahva.
Aga noh, ei saa. Ja mida me nüüd näeme siin? Me näeme ju järjest oma arupärimistega, missugused ebakompetentsed inimesed on meil ministriteks. Meil tuleb peaministriks nimetatav tegelane siia ja ta ei oska teha mitte midagi muud kui see, mida me nägime täna: sisuliste vastuste asemel hakata mõnitama küsijaid, süüdistama neid Kremli-meelsuses. No see on teie lemmikkaart, no see on nii ära kulunud, et kui te võtate selle kaardi peo peale lahti ja lükkate lehvikusse, siis sealt on ära näha see kõige võidunum ja räbaldunum kaart on see Kremli süüdistuse kaart. Vahetage vähemalt välja, võtke uus kaardipakk. Aga ei, seda te ka ei oska. Ja ükskõik, nüüd tuleb järgmine minister, kelle ebakompetentsust ja neidsamu süüdistusi Kremli-meelsuses ja Eesti riigi vastasuses ja liitlassuhete õõnestamises ja kõiges-kõiges selles me saame kuulda.
Aga me ei õõnesta mingeid liitlassuhteid. Me ei esinda mingeid Kremli narratiive siin, me esindame Eesti rahva, Eesti ettevõtjate, Eesti inimeste muresid ja hädasid. Ja see on ju katastroof, kui valitsust see kõik külmaks jätab, kui valitsuse ministrid oskavad siin rahvasaadikute ees seistes ainult rumalustega hakkama saada. Ei oska vastata ühelegi sisulisele küsimusele. No missugusele sisulisele küsimusele me täna saime siin sisulise vastuse? Mitte ühelegi, null, ühtegi sisulist vastust. Aeti mingit totaalset jama, totaalset jama.
Ja tragöödia on ju veel ulatuslikum. Totaalset jama ajab meile Eesti Pank, kes räägib sellest, kuidas kohe-kohe tuleb majanduskasv, aastaid räägib juba, aasta keskel ütleb, et aasta teises pooles tuleb majanduskasv, aasta algul ütleb, et juba esimesel poolaastal on oodata majanduskonjunktuuri paranemist. Täpselt sama Rahandusministeeriumi ametnikud. Oi-oi, kohe-kohe tuleb majanduskasv, halvad ajad hakkavad mööda saama, juba on tunneli lõpus valgus. Ainult et see valgus lükkub kogu aeg edasi, tunnel läheb ikka pikemaks, pikemaks, ja valguse kätte kuidagi ei jõua.
Vaadake, sõbrad, te olete siin riigis tekitanud korruptiivse ringkäenduse. Ja see korruptiivne ringkäendus ongi see, mispärast me oleme kõige pikema, kõige sügavama ja kõige mitmekesisema majanduslanguse ohvriks. Teie ebakompetentsus, teie poliitiline jultumus ja kogu riigiaparaadi ja kõikide institutsioonide korrumpeeritus, see on see, mis on tekitanud selle katastroofilise olukorra, millest te keeldute endale aru andmast.”