Kolmapäevases Riigikogu infotunnis küsis EKRE saadik Mart Helme kaitseminister Hanno Pevkurilt Eesti julgeoleku kohta ja kuna see küsimus oli juba arutlusel olnud, klaaris ta kõigepealt ära kaitseministri ebaadekvaatsed ja provokatiivsed väited.
Mart Helme: “Kõigepealt ma muidugi teen märkuse Pevkuri eelmise vastuse kohta. Ei ole Mart Helme öelnud, et me ei peaks Eestit kaitsma. Ei ole Mart Helme öelnud, et meil ei peaks olema iseseisvat heidutusvõimet. Ma ei ole mitte midagi taolist öelnud, ei öelnud seda ka Varro Vooglaid. Ei ole vaja jälle panna meile suhu enda väljamõeldud mõtteid. Ei ole vaja!
Loomulikult peab meil olema heidutus, kaitsevõime, relvastus, kõik – aga see ei tähenda seda, et me peaksime Eesti rahva tahte vastaselt astuma samme, mis on sisuliselt Eestile eksistentsiaalselt ohtlikud. Ma ei saa kuidagi olla ministriga nõus selles, et meie anname Venemaa sügavusse lööke, aga venelased vahivad näpp suus ja Eesti pihta lööke ei anna.
Kuulge nalja, teete või? Venelastel on varus umbes 30 000 erinevat raketti, sealhulgas tuumalõhkepea kandevõimega rakette väga palju. Te arvate, et kui meie anname siit lööke, siis nemad vastu ei anna. See on ju lapsik arvamus.
Minu küsimus on ikkagi selline: milline on Eesti valmisolek selleks, et kaitsta elanikkonda juhul, kui me toome Eesti territooriumile tuumarelva, ja preventiivselt või Venemaa provokatsioonist tulenevalt, anname omapoolsed löögid Venemaale? Kuidas me kaitseme Venemaa löökide eest oma elanikkonda, varustame neid eluks tarvilikuga, evakueerime neid nii, et riik sellega toime tuleb? Missugune see valmisolek ikkagi on reaalse sõja puhuks, kui meil lõhkevad võib-olla ka taktikalised tuumapead siin? Missugune see valmisolek on?”
Teises küsimuses jätkas Mart Helme: “Mul on täpsustav küsimus, sest vastust ma ei saanud. Sain hulgaliselt igasuguseid süüdistusi. No eks see ongi poliitika, et opositsioon ja koalitsioon vastastikku pingpongitavad.
Aga küsimus on ikkagi selles, et me oleme praegu teinud suure hanke, ma ei mäleta peast, kas 600 mingit varjendit kuskile kagupiirile. Kas see oli Eesti üksinda või oli see koos Lätiga? Täpsustage. Aga minu küsimus on, missugust konkreetset kasu me näeme nendest varjenditest ja missugust konkreetset kasu me näeme sellest mingisugusest tankitõrjekraavist, mida kavatsetakse seal rajada või juba rajatakse.
Ma olen siin lugenud mingisuguseid analüüse – ja mitte ainult vene analüüse, ehkki ma loen ka vene analüüse, mis on tihtipeale muidugi, tuleb tunnistada, rohkem propaganda kui analüüsid –, et tegelikult ikkagi venelased panustavad kauglöökide andmisele ja kauglöökide kaudu meie kaitsevõime ja ka ründevõime halvamisele.
Kas te sellest seisukohast võite selgitada nende kaitserajatiste tegelikku efekti, et meie sõjaline võimekus nende kauglöökide kaudu ei saaks sedavõrd kannatada, et me tegelikult oleme rivist väljas? Aga samal ajal on meil mingid punkrid, millest sisuliselt kasu pole olnud. Võib-olla te natuke selgitate seda tehnilist poolt.”
Täiendav küsimus tuli Varro Vooglaiult: “Ma tulen siiski eelneva teema juurde tagasi. Esiteks ütlen kommentaariks teie poolt meile öeldule, et loomulikult me peame vaatama, mida sätestab Venemaa tuumadoktriin. See, et me vaatame Venemaa tuumadoktriini, analüüsime seda ja võtame seda ka arvesse, ei näita mitte kuidagipidi mingisugust venemeelsust või midagi muud sellist, vaid see näitab kainet mõtlemist.
Just samuti nagu ameeriklased ei taluks oma piiri taga venelaste tuumarelvi, on ju täiesti mõistuspärane, et ka teine maailma suurim tuumariik ei kavatse taluda oma piiri taga teiste tuumariikide tuumarelvi. See on ju loogiline. Ja kui kirjutatakse Venemaa tuumastrateegias täiesti selgesõnaliselt, et Venemaa käsitleb seda strateegilise julgeolekuohuna, kui mittetuumariikide territooriumidele, mis paiknevad nende piiri ääres, paigutatakse mõne tuumariigi tuumarelvad, mille suhtes nad kasutavad omapoolset tuumavõimekust, siis see on asi, mida me peame reaalselt arvesse võtma omapoolseid käike planeerides.
See ei ole ju sellisel viisil, nagu te eelnevalt ütlesite, et kuidagi naiivne on arvata, et Venemaa tegevus meie suhtes sõltub sellest, milliseid käike meie ise astume. Loomulikult sõltub. Loomulikult sõltub! Ja seda on meile must valgel ka öeldud. See ongi see põhjus, miks me oleme murelikud nende avalduste pärast, millega Tsahkna on esile tulnud ja mille tõttu me ka teilt kui kaitseministrilt küsime, et kuidas nende asjadega on.
Aga et nüüd asi oleks päris selge, lõpetuseks. Te olete küll vastanud nendele küsimustele, aga võib-olla on natukene jäänud lahtiseks, et mis see positsioon siis ikkagi on. Kas me saame õigesti aru täna teie poolt väljendatust, et on täiesti võimalik, et selle valitsuse ametisoleku ajal võidakse Eesti territooriumile paigutada tuumarelvad, ilma et avalikkus sellest üleüldse teakski midagi? Et ainult tagantjärele võib-olla kuuldakse, kui sedagi, aga mingisugust põhimõttelist otsust, millest ka avalikkusele teavitatakse, ei pruugigi tulla. See on teie positsioon. Kas me saame õigesti aru?”