Esmaspäeval võttis traditsioonilises Riigikogu vaba mikrofoni kaudu sõna ka EKRE saadik Mart Helme, kes vaatles üht värsket uudist ja kaporatuuri kättemaksuaktsiooni.
“Tänane hommik algas väga halva uudisega ja tegelikult väga halva uudisega kõigile rahvasaadikutele. Nimelt, esimese astme kohus leidis, et Kert Kingo on süüdi kelmuses. Missuguses kelmuses? Kasutas kuluhüvitisi õigusabi kinnimaksmiseks. Ei ole kasusaaja, ei ole raha välja petnud, ei ole raha oma taskusse pistnud, aga on kelm.
Kui vaadata kohtuotsust, siis kohtuotsusest tuleb välja, et kohtunik ei ole tahtnud endale selgeks teha, mis on Riigikogu liikme töö, mis on kuluhüvitised ja missugune on kuluhüvitiste reaalne kasutamispraktika olnud läbi aastate ja läbi erinevate Riigikogu koosseisude. Siin on nii kohvilaudade kinnimaksmine, kantseleitarvete ostmine, transpordi kinnimaksmine – muide, suur osa Riigikogu liikmeid nendesamade kuluhüvitiste eest liisivad endale autot – ja siin on terve rida muid küsimusi. Nii mõnigi Riigikogu liige väidetavalt on ostnud endale meenepoest kuldmünte kuluhüvitiste eest ja on ostetud kingitusi. On võõrustatud siin inimesi siinsamas kohvikus. Aga kohtunik teab, et Riigikogu kuluhüvitisi saab kasutada ainult otseselt Riigikogu tööks, see on siis siin saalis ja komisjonides.
Kuidas saab niisuguse kohtuniku otsust pidada pädevaks? See ei ole lihtsalt võimalik. Ja kui me ei saa pidada seda pädevaks, siis on meil ilmselgelt tegemist poliitilise kiusuga ja ühe rahvasaadiku puhul, kes juhuslikult kuulub Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna ridadesse, ühe rahvasaadiku puhul kõikide seniste praktikate ja kuluhüvitiste kasutamise reeglite jalge alla tallamist ja suvalist tõlgendamist. Ja see on puhas poliitiline kius.
Hea küll, neelame alla. Üks rahvasaadik 101-st – mis seal ikka, neelame alla. Aga tegelikult ei neela alla, sest tegelikult räägib see millestki veel hullemast, millestki väga traagilisest. Ja see asetub, nii nagu protsessid ikka pikas perspektiivis paika asetuvad, asetub paika selle omavoli, seaduste jalge alla tallamise, seaduste vaba tõlgendamise, seaduste asemel mingite kommentaaride kasutamise ja muu seesuguse praktika ritta.
Ka siin saalis oleme ju kuulnud järjest seda iga nädal, kui me protseduurilisi küsimusi esitame esmaspäeval, et ei-ei, sõbrad, seadus ütleb küll niimoodi, aga meil on kommenteeritud väljaanne. Keegi nimetu jurist või isegi mitte jurist, lihtsalt ametnik on kusagil millalgi ei tea mis põhjusel kirjutanud selle seaduse juurde kommentaari ja seadus on sellega prügikasti lennanud. Mis sellest, et selle seaduse muutmiseks on vaja 51 rahvasaadiku hääli – see ei maksa mitte midagi, kommentaar on sellest üle. Tallame jalge alla, võtame saadikutelt õiguse, ütleme, et saadikul pole enam seda õigust, mis kõikide varasemate Riigikogu koosseisude puhul on tal olnud.
See, kulla sõbrad, on tee stalinismi. See, kallid sõbrad, on tee Põhja-Koreasse. Ja mille poolest Eesti Vabariik erineb Putini Venemaast või Lukašenka Valgevenest või Maduro Venezuelast? Mille poolest, kui seadus ei maksa? Maksab telefoniõigus, suvaõigus, kui poliitilist kiusu võib ükskõik kelle suhtes ette võtta, mis sellest, et senised praktikad seesuguse asja just nagu peaksid täielikult välistama. See on Eesti kui õigusriigi lõpp.
Aga veel traagilisem, sõbrad, te ei anna endale sellest aru: see on põrgutee, mis viib ka Eesti Vabariigi lõpule. Eesti riik ei jää püsima, kui Eesti riik on ainult just nagu ühe kildkonna pärusmaa. Ei jää püsima ja te peaksite endale sellest aru andma. Ehkki ma kahtlen, kas teie intellektuaalsed võimed selleni küünivad.”
Allikas: Riigikogu stenogrammid