Mõistliku inimese jaoks tähendab lubadus seda, kui midagi lubatakse, aga tundub, et mitte õiguskantsleri jaoks. Kuigi Lauri Hussar ja Õnne Pillak on meedias tunnistanud, et Ülle Madise olevat lubanud presidendiks kandideerimist rohkem või vähem tõsiselt kaaluda, kui Riigikogu fraktsioonid tagavad talle laiapõhjalise toetuse, polevat see Ülle Madise sõnul mingi lubadus. Väidetav selge sõnumi eestkõneleja on presidendiameti silmapiirile ilmudes hakanud andma välja ainult segaseid sõnumeid.
Viimastel nädalatel on esitatud kummalisi skeeme, kuidas õiguskantsler võiks hiilida mööda oma sõltumatuse ja erapooletuse nõudest ning kandideerida presidendiks ilma Riigikogu liikmete toetusele apelleerimata. Allar Jõks esitas seejuures kummalise mõtteeksperimendi sellest, kuidas õiguskantsler küll ootab Riigikogu liikmetelt valituks osutumiseks hääli, aga ei tohi seda neutraalsuse säilitamiseks justkui kõva häälega välja ütelda.
On selge, et kui presidendiks valimiseks on erakondade hääli vaja, siis tuleneb ainuüksi kandideerimise faktist, et Ülle Madise erakondadelt neid hääli ka küsib. Seejuures ei muuda asja olemust, kas Madise käib häälte saamiseks kaapimas erakondade uste taga, ootab fraktsioonidelt häälte kokkuajamist tähendusrikkalt vaikides või paneb Riigikogu ees oma VPVS §15^1 kohast tutvustavat ettekannet pidades näpud seljataga risti. Teesklus, et kandideeritakse ilma häältele pretendeerimata muudab presidendivalimise farsiks.
Lisaks muule läheb õiguskantsler oma varjatud häältejahiga vastuollu enda varasema seisukohaga sellest, et salajasel hääletusel on lubamatu nõuda saadikutelt kokkuleppeid hääletamaks kindlal viisil. Mäletatavasti läks 2024. aastal Tallinna linnapea valimisel häältejaht selleni, et saadikud tegid valimissedelitel ristikesi kindlasse nurka, et fraktsioonidel oleks võimalik tuvastada, missugusel saadikul tuleb veel õige hääletustulemuse saamiseks käsi väänata. Sellist teguviisi pidas õiguskantsler lubamatuks.
Ükspuha kui laiapõhjalise toetusega esitatakse Ülle Madise kandidaadiks, ei tähenda see, et ta salajasel hääletusel esitajate hääled saab. Saadikute häälte eelnev kokkuleppimine oleks aga seaduserikkumine. Seejuures ei muuda kandidatuuri ühilduvaks õiguskantsleri sõltumatu rolliga see, kas ta esitavad oma allkirjaga presidendikandidaadiks 21, 68 või enam saadikut — pigem oleks see nimekiri neist, kelle toetusest tema äravalimine võiks sõltuda ja kelle meele järele tuleks olla.
Seaduselünkade otsimine sõltumatu põhiseadusliku institutsiooni juhile kandideerimisvõimaluse loomiseks on läinud niikaugele, et võimalust nähakse isegi selles, et PS §84 kinnitab varasemate ametite volituste lõppemist presidendiks valimise korral. Selleks tuleb aga esmalt läbida kandidaadi roll, mis paratamatult tähendab õiguskantsleri sõltumatuse kadu vähemalt nädalaks ajaks, mil Ülle Madise peaks olema ametlikult presidendikandidaat.
Ka ei osutu päästvaks, et VPVS §2 otsesõnu ei keela õiguskantsleril presidendiks kandideerida. Samamoodi ei keela RKVS §4 kandideerida õiguskantsleril Riigikokku, aga kellelegi ei tuleks pähe, et õiguskantsler võiks hakata Riigikogu valimistel kandideerides oma institutsiooni sõltumatust õõnestama. Täpselt samasugune kandideerimiskeeld on aga õigusametnikest kohtunikel, kes peavad samuti säilitama oma erapooletuse, kuid keda VPVS ja RKVS samuti ei maini.
Ka siin võiks vaielda, kas KS §49 kohtunike ametikitsendused võimaldaks ehk küll kandideerida, aga sunniks valituks osutumisel otsustama kohtunikuametis jätkamise või valitud ametikohale asumise vahel. Selle kohta on aga kohtunike eetikanõukogu võtnud selge seisukoha: “KOV-i või Riigikogu valimistel kandideerimine on oma olemuselt aktiivne poliitiline tegevus, mis eeldab muuhulgas enda poliitiliste seisukohtade ja hoiakute avaldamist, seda ka erakonda või valimisliitu mittekuuluvalt parteitult kandidaadilt.”
Oleks kummaline, kui õiguskantsleri kui riigi ühe kõrgeima õigusametniku sõltumatuse ja erapooletuse nõue oleks kuidagi nõrgem kohtunike omast, kes ei või kandideerida isegi sõltumatu üksikkandidaadina KOV volikogude valimistel. Seega tuleb nõustuda Madis Ernitsa seisukohaga, et õiguskantsleri sõltumatust ei kahjusta ainult kandideerimine, vaid ka selgest seisukohavõtust hoidumine olukorras, kus tema nime mõne poliitilise jõu poolt avalikult presidendi ametiga seostatakse.
Kui Ülle Madise soovib tõesti kandideerida presidendiks, siis usaldust demokraatlike institutsioonide vastu õõnestamata ja õigusnorme järgides saaks ta seda teha ikkagi ainult siis, kui on vabanenud õiguskantslerilt nõutavast sõltumatuse ja erapooletuse nõudest — sellest kiirkorras loobumise võimalust aga seadused ette ei näe ning selle fakti möönmine oleks vähim, mida õiguskantsler oma institutsiooni maine päästmiseks praegu teha saaks.
Märt Põder, MTÜ Ausad Valimised