Riigikohus on liiga pikalt eiranud Põhiseaduse §56 ette nähtud demokraatliku avalikkuse õigust kontrollida, et valimised viiakse läbi ja tulemused tehakse kindlaks korrektselt. Avaliku kontrolli tõrjumiseks kaotavad Riigi Valimisteenistus ja Vabariigi Valimiskomisjon ühiselt dokumente ja toimingute salvestisi, keelduvad vastamast teabenõuetele, mätsivad kinni turvareeglite rikkumisi, avaldavad oma veebilehel valeinfot ja tsenseerivad valimisvaatlejate raporteid või nende kajastusi ajakirjanduses.
Valimistega seotud asju arutatakse VVK seaduse järgi “avalikel” koosolekutel, mida VVK on püüdnud salastada küll jättes neist ette teatamata, korraldades neid meili teel, salates maha veebiülekande olemasolu, aga vajadusel ka vaatlejaid ukse taha jättes, näo järgi poole koosoleku pealt välja visates või dokumente salastades — levitades sinna kõrvale vandenõuteooriaid avalikkuse pahausksetest ja oma õigusi kuritarvitavatest esindajatest.
Möödunud nädalal toimus järjekordne “valimistoimingute avalikkust” tagama pidav koosolek, kus pidi arutatama VVK töökorda, mis on aasta jooksul olnud avaliku järelevalve tõrjumise üks peamisi võitlustandreid. Koosoleku veebiülekanne salati taas maha, kohale tulnud vaatlejal keelati koosoleku salvestamine ja kuna ta polnud nõus keelule alluma ega koosolekult lahkuma, siis kutsuti koosolekut korraldama politsei.
Mulle jääb igaveseks mällu pilt ettesirutatud kätega valimisvaatlejast Kaspar Kartanasest seismas koosolekulaua kõrval ja teatamas VVK-le, et tema kavatseb koosoleku salvestada ega ole nõus avalikult koosolekult vabatahtlikult lahkuma — ja et tema koosolekuruumist eemaldamiseks pole muud viisi, kui lasta politseil tema peal jõudu rakendada:
“Pange või käed raudu!”
VVK esimees Ingrid Kullerkann kirjeldab toimunut Kartanase valimiskaebuse. Riigikohtule edastamise seletuskirjas:
Selgituseks märgime, et koosoleku alguses teatas vaatleja Kaspar Kartanas oma kavatsusest koosolekut filmida. Komisjon arutas küsimust ning pani hääletusele, kas salvestamist lubada. Hääletuse tulemusena otsustas komisjon salvestamist mitte lubada.
Pärast otsuse teatavaks tegemist teatas vaatleja, et kavatseb koosolekut sellest hoolimata salvestada, sest tal on selleks Riigikohtu üldkogu otsusest tulenevalt õigus. Komisjoni esimees küsis liikmete seisukohta, kas vaatlejal tuleb koosolekuruumist lahkuda, kui ta koosoleku korrast kinni ei pea. Komisjon leidis, et koosoleku korda rikkuv vaatleja tuleks eemaldada.
Vaatleja pidas silmas ilmselt lahendit 5-25-7/29. Lahendist nähtub menetlusosalise õigus oma õiguste kaitseks salvestamine. Vaatleja ei ole menetlusosaline ning nagu kaebusest nähtub, ei olnud salvestamise eesmärk oma tarbeks kasutamine, vaid määratlemata isikute ringiga jagamine.
Seejärel anti vaatlejale võimalus otsustada, kas ta loobub salvestamisest ja jätkab koosolekul osalemist vaatlejana või tuleb tal koosolekuruumist lahkuda. Vaatleja teatas, et ta salvestamisest ei loobu. Vaatleja käitumine oli rahumeelne, kuid ta hoidis käsi ettesirutatult, teatades, et ei lahku ruumist vabatahtlikult, vaid ainult käeraudades ja palus kutsuda politsei.
Seetõttu tehti koosolekul vaheaeg ning kutsuti politsei. Vaatleja viibis selle aja jooksul koosolekuruumis edasi. Politsei saabudes nõudis vaatleja korduvalt, et talle pandaks käerauad ning rakendataks tema eemaldamiseks sundi. Politsei selgitas, et kui isik ise soovib erivahendite kasutamist, siis ei ole tegemist sunniga ja veenis K. Kartanase kaasa tulema käeraudu paigaldamata.
*
Esimees Kullerkann võtab toimunu üldjoontes kokku korrektselt, kuid eksitab väites, et politsei veenis valimisvaatleja lahkuma. Kuigi käeraudu ei kasutatud, haaras kumbki kahest saabunud politseinikust mõlema käega kinni Kartanase kummastki õlavarrest, kergitas teda niipalju, et ta kontakt maaga muutus hapraks, ja talutas end jalgadega vastupidises suunas juhtida püüdva valimisvaatleja ruumist välja.
Eksitav on ka väide, justkui oleks Kartanas soovinud salvestist jagada “määratlemata isikute ringiga”, sest ta viitas üksnes soovile “tagada koosoleku kulgemise hilisem täpsem kajastamine ja kontrollitavus”. Ent isegi kui ta plaaninuks salvestise avaldada, ei muuda see asja olemust: kui koosolek on seaduse järgi “avalik”, ei saa avalikkus sõltuda sellest, mis eesmärgil keegi toimuvat dokumenteerib.
Igatahes on nüüd Riigikohtu menetluses kaks kaebust, mis puudutavad VVK “avalike” koosolekute ligipääsetavust avalikkuse jaoks: kaasuses 5-26-13 arutatakse, et VVK enda tehtud salvestist keelduti taotluse alusel edastamast valimisvaatlejate MTÜ-le, kuigi Riigikohus on VVK-d seda varem tegema kohustanud, ja kaasuses 5-26-14 arutatakse, et koosolekut ei lubatud ka valimisvaatlejal ise salvestada.
Olukorra absurdsust joonib alla, et tegu on Riigikogu Kantselei haldusalas toimuvate seaduse järgi “avalike” koosolekutega nagu on seda Riigikogu istungid või Riigikogu komisjonide “avalikud” koosolekud. Kõiki neid on võimalik jälgida veebiülekande vahendusel, mida on võimalik ka järele vaadata.
Miks peaks valimistega seotud “avalikele” koosolekutele kehtima madalam läbipaistvuse standard? Kui koosolekut ei tohi salvestada ja ka ametlikku salvestist ei avaldata, siis ei ole tegemist sisuliselt avaliku koosolekuga, vaid üksnes “kutsumata külalisi” hädapärast taluva kinnise aruteluga.
Märt Põder,
MTÜ Ausad valimised