Äsjane arvamusfestival Paides oli mõneti pöördeline, teatav veelahe Eesti valitsuse legitimeerimises. Miks? Juba kevadel, isegi enne valitsuskoalitsiooni lõplikku sündi, aga eelkõige esimestel nädalatel pärast seda märkasin, kui jõuliselt üritavad teatud jõud ajada tekkinud liitu sisse vihaseemneid. Võeti kasutusele vihakõne mõiste, mida valitsuse vastased asusid ise väga energiliselt kasutama, et luua mingi terava vastasseisu ühelt poolt valitsuse ja seda toetavate jõudude ning vaenava ühiskondliku õhustiku vahel.
Köeti tuld nii meedia katelde all kui ka leiti võimalusi totaalsete, kuid ebausaldusväärsete küsitluste abil luua konteksti valitsuse toetuse katastroofilisele langusele ja Reformierakonna populaarsuse astronoomilisele tõusule. Tänaseks ületab viimane juba igasuguse usutavuse piire. Teades, kuidas näiteks Norstat oma ahvatleva vastajate paneeli abil selliseid tulemusi saavutab, tekib tõsine küsimus, kas seegi on olnud osa kavandatud riigipöördest – poliittehnoloogiline?
Jüri Ratase valitsuse ametisse astumise järel käivitusid kohe valitsusvastased kampaaniad: ühe EKRE ministri ilmselt jõuline kõrvaldamine ametist, pealegi udujutuna mõjuva süüdistusega, mis läheks peale just naisvalijatele; presidendi raevukad EKRE vastased sõnavõtud nii kodu- kui välismaal; laulupeoga valitsusvastaste meeleolude õhutamine ning vahetult enne valitsuse 100 päeva täitumist siseministri süüdistamine meie „püha“ laulva revolutsiooni võrdlemises hüsteeriaga ning Jaak Madisoni saksakeelse lause viimine suvalisse, absurdsesse konteksti. Muide, viimane kampaania meenutas mulle ühe Venemaa poliitiku ütlust, et eesti keel kõlab „po-nemetski“. Ehk kui räägid saksa keeles, oledki valmis fašist.
Õhus oli põhiseadusliku riive elemente, mida võiks määratleda ka riigipöörde katsena. Olen sellele võimalusele oma publikatsioonides tähelepanu juhtinud varemgi. Tiit Madissoni väljendus „süsteem“ sobib praegusel juhul isegi paremini kui „süvariik“, sest valitsusvastased jõud ei esine sugugi sügaval põranda all, vaid tegutsevad iga päev avalikkuses ajakirjanduses ja eetris. Süsteem on olnud täiesti avalik ja nahaalne. Kasutatakse nii avalik-õiguslikke meediakanaleid kui ka enamikku parteiliselt kaldu olevast kommertsmeediast. Kaasa löövad kõrged riigiametnikud (näiteks Matti Maasikas) kuni võimuvertikaali tipuni välja, toimetused avavad oma veerud ja vaba eetri igasugu lobjakaile ja kiisleritele, nende kohati lausa ebasündsatele väljenditele tähelepanu pööramata ning sealjuures ajakirjanduse põhimõtete hülgamisest vähimatki piinlikkust tundmata.
Paide arvamusfestivalil ja vahetult enne seda kukkusid läbi vahurkooritsate ja raimopoomide spekulatsioonid valitsuse sisevastuoludest ja salaläbirääkimistest opositsiooniga. Valitsus võttis rahulikus vormis kokku 100 päeva tulemused, mis väljendusid selleks seatud eesmärkide rekordiliselt suure täitmisena võrreldes paljude eelmiste valitsustega. Valitsuse üksmeelne esinemine Paides ning eelkõige peaminister Ratase tasakaalukad seisukohavõtud, mida on olnud sunnitud tunnistama isegi valitsuse veriseimad kriitikud, annab selget tunnistust, et valitsus püsib kindlal vundamendil. Loodame, et sellega lõppevad ka katsed võimu pööramiseks, sest sellele pole lihtsalt reaalset eeldust ega õiguslikku ruumi. Kui Ratas lubas jätkata veel 1306 päeva valitsusjuhina, võiks see sundida vastastel oma vaenukäpikud lõpuks varna riputama. Et mitte ennast lõplikult lolliks teha.
Mart Ummelas
kolumnist