Kolmapäevases Riigikogu infotunnis tõstatas EKRE fraktsiooni esimees Martin Helme oma küsimuses peaminister Kristen Michalile üles kogu ühiskonda ärritanud küsimuse – miks lasti kohtulikult süüdimõistetud ukrainlasest suurpetturil väikese kommiraha maksmise järel Eestist lahkuda?
Esimese küsimuse sõnastas Martin Helme nii: “Meil on hiljuti olnud mitu erinevat ja ühiskonda küllaltki sügavalt häirivat kohtuotsust liiga leebetest karistustest. Ma tooksin praegu esile eelkõige Artur Jermolajevi juhtumi, kus ta püüti kinni Küproselt ja toodi Eestisse. Selle ülikiire menetluse käigus tehti kokkuleppemenetlus, kus süüdistusparagrahv, mille alusel ta süüdi mõisteti, oli kuritegeliku võrgustiku loomine ja juhtimine ehk sisuliselt maffia võrgustiku loomine ja juhtimine. Selle käigus on ta röövinud inimestelt vähemalt 100 miljonit eurot nii Eestis, Leedus, Soomes kui ka Saksamaal ja teisteski riikides.
Eesti riik otsustas teda premeerida. Eesti riik otsustas talt mitte midagi ära konfiskeerida, kuigi paragrahv võimaldab konfiskeerida ulatuslikult, mitte ainult kuritegelikul teel saadud vara. Ehk kogu seda 100 miljonit oleks võinud ära konfiskeerida, aga oleks võinud konfiskeerida ka näiteks tema villa Küprosel, kus oli tema kõnekeskus või kus ta juhtis oma kuritegeliku organisatsiooni. Eesti riik selle asemel hoidis teda vanglas neli kuud ja 26 päeva ja võttis talt vabatahtliku maksena 8,5 miljonit eurot, õigemini 100 miljoni pealt 8,5 miljonit eurot vabatahtliku makse on natuke vähem kui pool sellest, mida tööl käivad inimesed tulumaksu maksavad. Tema sai 8%-lise tulumaksuga selle röövitud raha ja sai Eestist kohe ära minna. Sinna juurde käis muidugi silmipimestavalt rumal jutt, miks see kõik oli hea.
Nii et ma lihtsalt küsin alustuseks – ma jõuan teises küsimuses võib-olla täpsustavamalt minna –, kas teie arvates selline karistus on piisav, on mõistlik, on kuritegevust heidutav, on Eesti riigile väärikas?”
Kristen Michali vastus koosnes kahest seisukohast: kohus otsustas nii ja täitevvõim ei tohtivat neile midagi ette kirjutada, samuti teadvat valitsusjuht loost vaid avaliku info kaudu.
Teises küsimuses jätkas Martin Helme: “Eks me kõik saame avalikust infost selle kohta teavet ja see on piisavalt kõrge profiiliga lugu. Ma arvan, et poliitikutel lausa on kohustus seda kommenteerida.
Ma ei küsinud, kas kohtuvõim on sõltumatu või mitte. Ma küsisin, kas teie arvates on see piisav, ehk siis kas on vaja midagi muuta, neid koosseise? Kas see on normaalne? Kas see on Eesti riigile au tegev? Sest eriti pidades silmas, et Eesti riik ei teinud rahvusvahelist koostööd soomlaste või sakslaste või lätlaste või leedulastega, vaid võttis lätlastelt ja leedulastelt varastatud raha ja pistis selle nii-öelda deposiidis enda riigieelarvesse ja hõõrus tagajalgasid kokku, et maru hästi oleme rehepappi teinud. Enda inimeste viis miljonit pluss võib-olla lätlastelt saadud kolm miljonit otsa sinna.
See minu arvates ei ole Eesti riigi poolt väärikas käitumine. Aga koosseis oleks võimaldanud, krimiparagrahv oleks võimaldanud kõik ära konfiskeerida, pluss kõik selle raha, pluss tema villad, pluss tema lennukid. Seda prokuratuur ei teinud. Siin ei ole kohtule praegu muud midagi ette heita kui seda, et ta kokkuleppemenetluse kinnitas. Mina kohtu asemel oleks selle tagasi lükanud kui ebapiisava karistuse, sest see motiveerib kuritegevust.
Ma küsin teisi asju veel. See ei ole ju ainus kuritegevusliik, kus meile ülileebelt käitutakse. Meil on näiteid pedofiilide ülileebest karistamisest. 34-aastane korduvalt alla 10-aastaste laste suguelundeid katsunud mees pääses null päevaga, ei olnud ühtegi päeva kohtu all. Koolipsühholoog – jälle kõik on avalikus allikates –, korduvalt väikelapsi käperdanud, oli null päeva vanglas, 540 eurot maksis trahvi. Ärinõustaja, kes mitu korda on seksuaalselt kuritarvitanud lapsi – kaks kuud oli vanglas. Ma tahan uuesti küsida, kas valitsusjuhi arvates meie karistuspoliitika ja prokuratuuri soovitud karistused – on see normaalne? On see piisav? Või kas te kavatsete midagi ette võtta, kui see teie arvates ei ole normaalne?”
Peaminister ajas otseste küsimuste peale vaid ümmargust juttu ja seepeale küsis Mart Helme: ” Ma olen peaaegu pool elu olnud ülemus ja juhtinud erinevaid asutusi ja erinevaid kollektiive. Võin öelda, et ka valitsus on teatud mõttes kollektiiv, kus on ülemus. Ülemus on peaminister ja peaminister saab anda ülesandeid oma alluvatele ehk ministritele ja antud juhul on üks tema alluvaid justiitsminister.
Nii et teil on õigus, te saate teha ettepanekuid, aga kui me kuulasime siin justiitsministri ettekandeid karistuspoliitikast ja kriminaalpoliitikast, siis me saime väga selge ettekujutuse sellest, et tegelikult Eesti riigi karistuspoliitika ongi selline, et inimesi mitte vangi panna, kuna vanglates nad pidid veel ainult suuremateks kurjategijateks muutuma. Nii et lihtsustatult öeldes on see selline poliitiline suund.
Aga ma tulen tagasi nende telefonipetturite juurde. Jällegi, ajakirjanduse andmetel on see ainult üks telefonipetturite võrgustik, mis on praegu nüüd rajalt maha võetud. Tegelikult on neid veel mitu ja ma võin seda kinnitada. Kaks-kolm päeva tagasi potsatas mulle samuti Smart-ID-sse kummaline sõnum, et kinnitage ülekanne. Ma ei saanud aru, mis ülekanne ma peaksin kinnitama, aga ma muidugi seda avama ei hakanud. Võib-olla tegin valesti, politseisse avaldust ei teinud. Aga väidetavalt on neid võrgustikke veel.
See karistus, millest rääkis Martin Helme, et makstakse mingisugune valuraha ja minnakse vaba mehena minema – kas see ei julgusta neid teisi pettureid ja mitte ainult telefonipettureid, vaid ka muid pettureid? Aga Eestis on ju lihtne. Eesti kohus laseb meid minna, kui me teeme ilusa kokkuleppe ja oleme nõus mingisugust kahjutasu maksma, mis tegelikult jätab meid välja petetud rahaga rikaste inimestena edasi elama. Kas te ei arva, et selline karistuspoliitika ainult süvendab sellist petturlust ja petturluse kasumlikkust ning õhutab veel enam inimesi petturlusega tegelema?”