EKRE fraktsiooni esimees Martin Helme rääkis esmaspäevases Riigikogu vabas mikrofonis sellest, mis Eestis hetkel inimesi muretsema paneb ja millest tegelikult rääkima peaks.
“Vaja on selgeks teha üks lihtne asi: meid ootab ees lähinädalatel, lähikuudel lõputu arutelu eelarve üle, kust kärpida ja kust raha juurde saada. Kõik see on üks massiivne avalikkuse eksitamise kampaania, mis meid ees ootab. Meile loobitakse ette mingisuguseid täielikke triviaalseid pseudoteemasid, laetud teemasid: oo, kuluhüvitised, oo, parteide rahastamine, oo, kas pensioneid kärbime või ei kärbi? Kõik on elevil, kõik lähevad endast välja. Ja seda kõike tehakse selle jaoks, et me ei näeks päris asja, et me ei näeks seda, kuidas põhimõtteliselt kõrval röövitakse panka ehk Eesti maksumaksjat. Senikaua, kuni me siin kõik madistame sel teemal, mis me ikkagi arvame sellest, kas pensionide indekseerimisega tuleks midagi ette võtta või mida me teeksime kuluhüvitistega, sel ajal valitsus lihtsalt tõstab – ilma eelarveta, vaid ministrite käskkirjadega – miljardeid maksumaksja raha vasakule. Miljardeid!
Riigikontroll ütles, et 2023. aastal oleks pidanud tegema toetusi juriidilistele isikutele 868 miljoni eest, aga tegelikult tehti 2,4 miljardi võrra rohkem ehk 3,2 miljardi eest. Täiesti läbinähtavalt läbipaistmatu raha, lihtsalt läks kuskile vasakule. Jätame selle numbri meelde: 3,2 miljardit läheb kuhugile, me ei tea, kuhu läheb. Ja siis me arutame, kas lastetoetuste vähendamise pealt 13 miljonit kokku hoida või äkki õnnestub mõnisada tuhat kokku hoida mingisuguste, ma ei tea, kärbetega kusagil bürokraatias. See on ju kõik inimeste lollitamine, inimeste tähelepanu kõrvalejuhtimine päris asjadelt.
Eestil ei oleks mingit eelarvekriisi, kui meil ei oleks ideoloogiliselt fanaatilist ja täiesti selgelt korrumpeerunud võimueliiti, kes lihtsalt kandib raha kõrvale. Meil oleks vaja lihtsalt paar otsust ära teha. Jätame tegemata Rail Balticu, 400 miljonit eurot aastas – mitte euroraha, vaid Eesti maksumaksja raha – läheb sellele projektile. Ajakirjandus ei küsi, kas te olete poolt või vastu.
Mind ajasid pool nädalat taga kõik ajakirjanikud, et saada kommentaari mingite kuluhüvitiste teemal, mis on triviaalne raha riigieelarve mõistes. Aga noh, kõiki erutab. Kuid ükski ajakirjanik ei küsi, mida teha Rail Balticuga ja kust te selle raha kavatsete võtta, sest see 400 miljonit eurot aastas on kaks korda rohkem, kui automaks toob riigieelarvesse sisse, või kaks korda rohkem, kui käibemaksu tõus toob riigieelarvesse sisse.
Siis meil on maksuüür – ainus maksulubadus, mille Reformierakond enne valimisi maksumaksjatele välja rääkis. Maksuküüru- või, ütleme, maksureform – 500 miljonit eurot aastas, pool miljardit. Ei küsita, kust see tuleb või mis asjade arvel. Jälle, selle jaoks on vaja tõsta meil tulumaksu, selle jaoks on vaja tõsta aktsiisi, selle jaoks on meil vaja automaksu ja ma ei tea, mida kõike veel. Ja ikka ei tule välja!
Siis meil on umbes 300 miljoni eest MTÜ maffia Eestis, aastas jagatakse KÜSK-ide ja igasuguste muude kummaliste asjade, kummaliste organisatsioonide kaudu umbes 300 miljonit eurot erinevatele poliitaktivistidele, kes nii-öelda kodanikuühiskonda ehitavad. Kõik võiks päevapealt lõpetada. Ja ainsad, kes karjuksid, on parasiidid.
Samamoodi Ukraina toetamine. Me toetame siseriiklikult suurusjärgus 203–230 miljonit, see on raha, mis läheb erinevate eelarveridade pealt, küll läheb hariduse jaoks, küll läheb tervishoiu jaoks, küll läheb sotsiaaltoetuste jaoks, kaasa arvatud pensionid, kaasa arvatud lastetoetused, peretoetused. See on see raha, mille me anname muude sotsiaaltoetuste käigus, aga see on suurenenud üle 200 miljoni sellepärast, et me oleme nii tublisti võtnud Eestisse nii-öelda ukrainlasi, kes mingil põhjusel küll kõik räägivad vene keelt. Ja teist sama palju, umbes 200 ja natuke rohkem miljonit läheb meil Ukrainasse. No see on ju täiesti musta auku! Nii korrumpeerunud rahakasutust me keegi ei ole isegi unes näinud, kui seal on, nii-öelda Ukraina ülesehitamiseks.
Me ehitame seal koole, me ehitame teid, me ehitame sadamaid – kõike, mida me Eestis teha ei saa, sest Eestis me paneme koolid kinni ja teid me ei ehita ja sadamaid me ka ei ehita, sest raha ju ei ole. Raha ju ei ole! Aga vot, Ukrainas me saame 200 miljonit sellele kulutada, pluss 100 miljonit riigikaitse raha, mille me saadame samuti Ukrainasse. Natukene vähendaks seda, jälle hoiaks kokku, ei peaks tegema automaksu.
Ja loomulikult, rohepööre – miljardid, miljardid, miljardid liinide ehitamiseks, tuulikute ehitamiseks, võimsuste tagamiseks, võrkude stabiliseerimiseks, igal aastal. Mitte enam sajad miljonid, vaid igal aastal miljardid! Kui me need mõned asjad ära teeksime, siis kõiki makse saaks langetada.”