Vaadates äsja avaldatud elektri universaalteenuse hinda, on asi täpselt nii halb, kui ma arvasin.
Avalikkust lollitati numbriga 154 eurot megavatt-tunni kohta – see on konkurentsiameti sõnul tootmishind. Esiteks ma sooviks kangesti näha arvutuskäiku, kuidas nad nii kõrge tootmishinnani kokku suutsid kruttida. Teiseks, see pole see hind, millega inimesed ostma hakkaksid, sinna lisandub käibemaks ja muud komponendid. Tavatarbijale tähendab see ligi 200 eurot megavatt-tunni kohta.
See on pööraselt kallis elekter, ükskõik, mis meile räägitakse. See on viis-kuus korda kallim, kui oli poolteist aastat tagasi, kui elektri hinnad olid normaalsed.
Enamik inimesi, kes on jälginud oma tarbimist tunnipõhiselt, on saanud selgelt petta, sest peaaegu mitte kellelgi pole tunnipõhist lepingut, enamikel on ööpäeva keskmise põhised lepingud. Ööpäeva keskmine on olnud samal hinnapulgal juba mõnda aega – ca 170 – 180 eurot. Need arved, mis meile siiani on kõrged tundunud, need jäävad, mitmekordne hinnatõus universaalteenusega ei kao.
Siin tullakse nüüd rääkima, et antakse 50-eurone soodustus. Isegi sel juhul – tuletan meelde – on varasematel aastatel elektri hind olnud 3-4 senti kilovatt-tunni kohta, seda on kolm-neli korda vähem, kui on täna isegi koos soodustusega.
Mis on lahendus?
EKRE on tagunud pidevalt sama rauda – elektri hinna seest tuleb välja võtta CO2 komponent. Seda lubavad kõik Euroopa kokkulepped, seda juttu, et see pole võimalik, pole vaja rääkida, see on inimestele näkku valetamine.
Teiseks, kodumaisele väiketarbijale tuleb müüa tootmishinnaga otse, börsiväliselt. Ja pean tootmishinna all silmas tegelikku, mitte mingit blufitud tootmishinda. Kõik, mis Eesti Energia oma võimsustega lisaks toodab, müügu börsil, kui palju tahab.
Ma julgen oma pea pakule panna, et Eestis on peaaegu kõigile võimalik müüa elektrit hinnaga 3 senti kilovatt-tunni kohta. Ja selle me teeme ära, kui võimule saame. Ma ei näe varianti, kuidas suudame Eesti majandust elus hoida ja oma inimesi vaesumisest päästa, kui me ei too hinda alla.
Kõik kompensatsioonimehhanismid, kaasa arvatud 50 eurot, mis nüüd juurde makstakse, on silmamoondus. See on rikkuse ümber jagamine. Esmalt võetakse inimestelt kõrge hinnaga ära palk ja säästud, ja kui enam välja ei tulda, siis võetakse samadelt inimestelt maksuraha, antakse see korraks nende kätte tagasi, et nad saaksid selle seejärel anda elektrimüüjatele.
Ma ei saa aru, kuidas see inimesi aitab, kui me nuumame endiselt absurdselt kõrgeid elektrimüügi skeeme.
Martin Helme, EKRE esimees