Kolmapäeva öösel vastu neljapäeva päästsid kambajõmmid järjekordselt sotsiaalminister Karmen Jolleri naha, aga ministri rumal jutt tekitas kahtlusi tema adekvaatsuses.
Lõpukõne EKRE poolt pidas Martin Helme: “Ma pean muidugi alustama oma sõnavõttu vabandusega. Ma tõepoolest vabandan, et ma kahtlustasin, et Karmen Joller on siin juttu ajades joobes. Ta kinnitas, et ei ole, ja see paneb meid palju pikantsema olukorra ette, et ta ajaski seda juttu kaine peaga. No jutt on ju täiesti pöörane.
Alustuseks tuleb öelda, et meil on muidugi kõigi aegade kõige kehvem või läbikukkunum valitsus Eestis üldse. Raske on siin sellist pingerida teha, et kes on suurem läbikukkuja, kas mõnekümne häälega siseminister või mõni teine, mingi põllumajandusminister, kes meil siin on. Võta üks ja viska teist. Või rahandusminister, kes on kogu oma elu rääkinud mingist korras rahandusest ja toob meile aastast aastasse eelarved, mis on absoluutselt Eesti pankroti kursile pannud.
Selle kõige kokkuvõtvaks, kõige lihtsamaks kirjelduseks on, ma arvan see: inimesed, te ei ela päris maailmas, teil ei ole mingit kontakti reaalsusega enam. Ja seda me minu meelest nägime nüüd siin umbusaldamise debati käigus küll uuesti jälle. Tõesti, ei tea, kas nutta või naerda. Teil puudub kontakti reaalsusega.
Peamine, millest te oskate rääkida, on see, kuidas kõik teised on süüdi, siis mingid nõudlikud ministrid tulevad siia ja nõuavad Riigikogu liikmetelt aru, miks te nii või miks te naa või kas te ikka olete korralikud vabatahtlikud või mida teie üldse olete teinud või teadnud. Ei tulda siia, et vastata küsimustele, kuidagigi näidata, et on olemas mingisugune arusaamine oma vastutusest oma valdkonnas.
Nii et on olemas arusaamine sellest, et on asju, millega ei ole hakkama saadud, ei ole ka mingisugust, mingit ligilähedalegi katset veenda enda tööandjat ehk parlamenti selles, et püüan paremini. Seda lootust meil siit ei tule. Ja tunnistan ausalt, ega ei olnudki, juba algusest saadik meil ei ole ju usku, et Karmen Joller saab püüda paremini. Lihtsalt inimestelt ei ole mõtet nõuda midagi, mis ei ole nende võimete kohane.
Aga mõned asjad ma tooksin sellest umbusalduse debatist siiski välja. Esimene on selles, et minu meelest sai küll täiesti selgeks see, et Karmen Joller isiklikult ja Reformierakond kollektiivselt on naiste vihkamise erakond – lihtsalt naiste vihkamise erakond.
Me küsime, miks te ei ole mitte midagi ette võtnud selle jaoks, et naiste tugikeskustele raha juurde anda. Saavad miljon eurot. See raha on viimati päriselt kasvanud siis, kui EKRE oli valitsuses. Selle asemel antakse riigieelarvest seitse korda suuremaid summasid LGBT-le ja võrdõigusvolinikele ja ma ei tea mis kõikvõimalikele programmidele, transideoloogia edendamise programmidele.
Siis ta räägib meile täiesti siiralt, et küsimus on prioriteetides ja et ega naiste varjupaigakeskused või tugikeskused ei ole kõige tähtsamad asjad, muud asjad on tähtsuse järjekorras, ja ütlebki meile sisuliselt ilusti ära, et see ei ole tema jaoks tähtis, see ei ole mingi asi, millega tema tegeleks või mille pärast ta muretseks, tal on teised tähtsamad asjad.
Ja selleks, et mitte rääkida sellest, kuidas ta ministrina on läbi kukkunud kõige haavatavamate naiste kaitsmisel, hakkab ta meile rääkima mingisugustest vulavsoolistest transudest ja isegi siin näitab oma täielikku ebakompetentsust, paneb transud ühte patta homodega. Ei ole sama asi! Ei, transud on need inimesed, kes hommikul tõusevad üles ja arvavad, et nad on teisest soost, kui nad päriselt on, eelkõige mehed, ja siis lähevad naiste riietusruumi, naiste sauna, naiste sporti. Ja tihtilugu lõpeb see asi mingisuguse vägistamiskatsega. Ei ole sama asi mis homod. Ärge … Isegi sellest ei saa aru! Ei saa ka sellest aru, et transuasja ajamine on naiste õiguste ja naiste turvalisuse vähendamise ajamine. Ei saa aru! No ei saa aru lihtsalt!
Sellest ammugi ei saa aru, mis asi on raha riigieelarves ja kuidas sellega tegeldakse, mida kuhugi suunata. Mitte midagi ei saa aru! Lihtsalt raha on seina sees. Siin on näiteid selle kohta, kuidas haigekassa raha liigutatakse või kuidas toimub mingisugunegi majandamine selles suures valdkonnas. No ei saa aru lihtsalt! Küll aga saab aru sellest, et kõik teised on süüdi. Kuus aastat tagasi olnud valitsus on süüdi, et tema valdkonnas on laga täna. Oh, see on selge, seda me teame. Me teame, millised parteid on süüdi.
Nõudlikult nõuab, et teie, parlamendiliikmed, peate mulle tulema tegema ära selle kodutöö, kust siis raha riigieelarvesse tuleb. Aga näe, parlamendiliikmed tegid selle kodutöö ära, see ei sobi. Parlamendiliikmed tegelikult ei pea seda tööd tegema, see on valitsuse asi, valitsus toob meile eelarve. No me siin nikitseme-näkitseme, natuke midagi liigutame, aga tegelikult on see teil endal kokku lepitud.
Ja kui sa seal laua taga ei suuda enda valdkonnas kõige väiksemalt rahastatud, kõige tähtsamaid valdkondasid kuidagigi kaitsta, siis sa oledki läbikukkumine, oledki täielik läbikukkumine. Aga noh, süüdi on keegi teine ja tegelikult Putin. See on see lõplik argument, et kõik, kes ei kiida meid, kõik, kes ei ole meiega nõus, kõik, kes julgevad meid kritiseerida – no see on ikka selline jutt, mida Putin meil räägiks.
Ma ütlen veel kord vabandust, ma arvasin, et seda juttu aetakse purjus peaga. Tuleb välja, et ei, täitsa kaine peaga.”