EKRE esimees ja Riigikogu aseesimees Martin Helme võttis esmaspäeval kokku parlamendis siseminister Kristian Jaani suust kuuldu.
“Päris silmi avav debatt see oli meil siin, mille ma võtaksin kokku ühe olulise sõnaga, millega meil on Eestis põletav probleem, ja see on tsiviilkontrolli küsimus. Ma alustaksin võib-olla natukene laiemalt. Meil on argumentatsioon sellest, miks oli vaja politseil laiali ajada jõuvõtete, jõudemonstratsiooni ja ebaproportsionaalsete jõuvõtetega valitsusvastane meeleavaldus.
See argumentatsioon on meil vilanud edasi-tagasi. Küll on räägitud ohust põhiseaduslikule korrale, siis on meil räägitud ohust koroonaküsimuses. Täna me teame, et Terviseamet on tunnistanud, et koroonanakatumisi välisõhus toimub 0,34% kõikidest nakatumisest. Aprilli alguse mõnesaja inimesega kogunemised Tallinnas ei toonud isegi sellel perioodil kaasa nakatumiskordaja suurenemist, vaid vastupidi, nakatumiskordaja oli sel ajal langustrendis.
Ja see kohutav vassimine, valetamine, mis käis kapo ohuhinnanguga, jumal tänatud, et seda täna siin enam ei hakatud läbi hekseldama. Vastuseid me sellele küsimusele, et millal ja kuidas toimus poliitilisel tasandil otsustamine, millal oli kaasatud peaminister, millal siseminister ise otsustas, me tegelikult ei saanud. Ei ole saanud terve selle kuu aja jooksul, mil me oleme kutsunud korduvalt välja nii Politseiameti peadirektori kui ka pea- ja siseministri enda fraktsiooni. Selle ümber käib üks lõputu keerutamine, vassimine ja nende põhjenduste pidev muutmine.
Aga me kõik saame ju aru, mis see põhjendus oli. Valitsusele ei meeldinud meeleavaldused, mis olid valitsuse vastased. Ja nüüd siseminister ütleb, et nii ei saa, et inimesed ütlevad, mida sülg suhu toob. No kas te nii haledad oletegi, et te sisuliselt panete riigi politseijõud siin täisrelvisse ja täisvalmidusse sellepärast, et mingid fooliummütsikesega inimesed räägivad Facebookis, kuidas nad kavatsevad Toompea ära vallutada.
See ongi teie ohuhinnangu tase, et te loete Facebooki postitust ja teete sealt järelduse, et meil on mingisugune oht, et riigi toimimine saab kannatada? Sellisel juhul olete professionaalidena nii totaalselt läbi kukkunud, et kogu juhtkond tuleks välja vahetada.
Aga me ju kõik teame, et seegi on vale. Need on ju kõik otsitud ettekäänded selle jaoks, et näidata rusikat oma rahvale, kes ei olnud rahul valitsuse poliitikaga. Kõik need on otsitud põhjendused, kogu see piinlik, piinlik jutt mingitest korrakaitseparagrahvidest, mida millegipärast siin selle maja ees rakendati, aga Kesklinna kalmistul neid enam ei olnud, seal enam huvi ei ole.
Kesklinna kalmistul võib mängida lõõtspilli, aga Vabaduse väljakul tšellot mängida ei või. Ainus vahe on selles, et Vabaduse väljakul väljendasid inimesed rahulolematust valitsuse poliitikaga. Te olete selles vahele jäänud. See on nii selge kõigile, millega te tegelesite: omade peksmisega, sest oma rahvale võib teie arvates panna põhimõtteliselt kirsa kõri peale ja öelda, et me otsustasime, politsei täna otsustas, et siitmaalt edasi põhiseaduslik õigus meelt avaldada ei kehti, sest põhiseadusest on kõrgem meil mingisugune valitsuse otsus, korrakaitseseaduse väljamõeldud paragrahvid ja olematu ohuhinnang. Ja me otsustasime ja seda käsku tuleb täita ja nii on.
See ongi see tsiviilkontrolli küsimus, millest me räägime. See on ka põhiseaduse kehtimise küsimus. Et kui me selle standardi laseme praegu minna, siis me oleme aktsepteerinud, et Eesti ei ole enam vaba riik, vaid et Eestis valitsevad põhimõtteliselt mingid mundrimehed, kes ei küsi ei peaministrilt, siseministrilt, ammuilma parlamendilt, mida võib ja mida ei või. Nemad nii tahavad, nemad nii otsustavad, paneme siia mingid tarad püsti, siis paneme, ei pane, siis ei pane, paneme koerad tänavale, siis teie asi on võtta teatavaks, et nüüd nii on, ja kui me kuu aja pärast otsustame, et koeri ei ole vaja, siis ka nüüd nii on. Selle asja nimi ei ole õigusriik. Selle asja nimi on voluntaristlik riik.
Me ei ole seaduste ees võrdsed, seadused ei kehti kõigile, vaid ainult osadele, seaduseid kehtestatakse osadele inimestele täie rangusega ja teistele inimestele neid seadusi üldse ei rakendata. Ma ei räägi siin ainult sellest, et meil oli olemas kuuajalise vahega kaks rahvakogunemist, kuhu rakendati täiesti erinevad standardid. Ma räägin ka sellest, et meil on olemas mingid kõrgemad ametnikud või poliitikud, kes võivad rikkuda seadust, kes võivad anda ebaseaduslikke korraldusi ja nõuda, et neid täidetakse, või muidu… Ja me teame, mis on “või muidu”. Siis topitakse teid politseibussi, viiakse plate peale, võetakse püksid jalast ära, konfiskeeritakse küll piimamannerguid, tšellosid, trumme, mida tahes.
Ja siis öeldakse: ah, te võite ju halduskohtusse kaevata. Käite neli aastat kohtus, maksate kuskil 20 000 oma advokaaditasusid ja pärast veel maksate riigile mingisuguseid kulusid otsa. Kui siis nelja aasta pärast või kuue aasta pärast, kui see kohtumenetlus on läbi kerinud ja tuleb välja, et ups, teile tehtud 200-eurone trahv oli tõepoolest ebaseaduslik, noh, mis siis ikka. See on see, mismoodi valitsetakse Moskvas, see on see, mismoodi valitsetakse Valgevenes ja meie ei lase niimoodi valitseda Eestis.”