Teisipäeval käis õiguskantsler Ülle Madise tegemas ülevaadet “õigustloovate aktide kooskõlast põhiseadusega ja muude õiguskantslerile seadusega pandud ülesannete täitmisest” ning kogu arutelu lõpus, pärast vihakõneseaduse algataja Maris Laurit sõna saanud EKRE fraktsiooni esimees Martin Helme pilbastas kogu õiguskantsleri roosamannaliku esinemise.
“Maris Lauri juttu kuulates mõtlesin, et kellele need krokodillipisarad. Teie oletegi ju need keelajad, käskijad, ühiskonna lõhkujad, seaduste jalge alla trampijad ja siis tulete siin rääkima sellest, kuidas keegi teine on ohtlik meie vabadustele.
Kahjuks kogu see tänane ettekanne siin, kogu õiguskantsleri mure on teater, silmamoondus, mis peab meile üritama ikka veel hoida püsti muljet, nagu Eesti oleks demokraatlik õigusriik. Ei ole kumbagi enam, ei ole enam demokraatlik ja ei ole õigusriik. Ja kahjuks on kõik meie põhiseaduslikud institutsioonid, alates parlamendist, mis on ju kõikide teiste põhiseaduslike institutsioonide nurgakivi, jätkates presidendi, õiguskantsleri, kohtuga, on korrumpeerunud, korrumpeerunud ideoloogiliselt. Meil on liberaalse globalistliku režiimi ringkäendus, kus kõik teevad kõigile katet ja õiguskantsler on siin osa probleemist, mitte lahendusest.
Õiguskantsler ei teinud ära oma tööd siis, kui ta lasteombudsmanina oleks pidanud ja võinud sekkuda sellesse, et meil on Riigikogus pedofiiliaga vahele jäänud mees. Aga kuna ta on luurele vajalik, siis teda ei puudutata. Selle eest lubas õiguskantsler alustada kriminaalasja Riigikogu saadikute vastu mingisuguste kuluhüvitiste väidetavate kuritarvituste peale, mida me siis juba teadsime, et on poliitiliselt motiveeritud, ja mida nüüdseks on ka kohus öelnud, et oli poliitiliselt motiveeritud, kriminaalasja ei ole. Aga õiguskantsler ei täitnud oma kohustust kontrollida, kas on poliitiliselt motiveeritud tagakiusamine või mitte, lasi süsteemil oma tööd teha.
Nii nagu ei täitnud õiguskantsler oma kohustust koroonapiirangute ajal, kui võim kuritarvitas kõiki paragrahve, ja mis eriti masendav, siis, kui pärast Riigikogu valimisi uus režiim kehtestas ennast, tasalülitades igasuguse parlamentaarse demokraatia, kaotades ära meil obstruktsiooni – mitte midagi ei võtnud ette.
Nii nagu ei ole sa toonud meie juurde ettepanekut parandada või muuta ära karistusseadustiku § 151 prim, mis on ju selgelt vastuolus põhiseadusega, me näeme, kuidas seda kuritarvitatakse. See ongi õiguskantsleri töö: juhtida parlamendi tähelepanu sellele, kui rikutakse põhiseaduslikke õigusi. Paragrahviga 1511 rikuti peaaegu kõiki põhiseaduse kodanike õiguse alusõiguseid: sõnavabadus, südametunnistusevabadus, veendumusvabadus, kodaniku õigus olla riigivõimu kuritarvituste eest kaitstud, eraomandi puutumatus, sõnumisaladus – kõigest sõideti üle, Lihula samba näitel §‑ga 1511. Millal tuleb õiguskantsleri pöördumine Riigikogu poole, et lõpetage see ära? Jään ootama.
Nii nagu ei oleks tohtinud õiguskantsler ega ka muide mitte liberaalse režiimi osaks olev, põhiseaduse üks kaitsevall president välja kuulutada seda seadust, mis asus konfiskeerima nii-öelda külmutatud varasid Eestis, ilmselgelt põhiseadusega vastuolus. Sõltumata sellest, kas meile see poliitiliselt meeldib või ei meeldi, ilmselgelt põhiseadusega vastuolus. Millal tuleb õiguskantslerilt ettepanek see ära muuta? Ei ole kuulnud.
Räägime siin sellest täna, arutame kõik, kuidas seadused peavad olema selged, kuidas kõik peavad ühtemoodi aru saama, kuidas seletuskiri ei ole sama asi, mis seaduse paragrahv. Muidugi ei ole, me teame, et ei ole, aga meil on ju asjad palju kaugemale läinud. Meil isegi enam ei loeta seletuskirjast välja seadusrikkumiseks õigustusi, nüüd on meil jõutud sinnamaani, et ei tea kes, ei tea millal, ei tea mis kaalutlustel, ei tea isegi mis pädevusega inimene kirjutab kodukorrale kommentaari.
Kommentaar ütleb, meie kodukorra § 95, mille lõige 3 ütleb selge sõnaga, et kui on 21 allkirjaga algatatud eelnõu, siis taganemise puhul sellest eelnõust ei lange välja eelnõu menetlusest, selge sõnaga, seal ei ole mingeid kuisid ega agasid, mingisugust manööverruumi. Aga kommentaar ütleb, et võib küll langeda välja. Ja näe, 51 hääle nõudega seadus, mis on siit saalist läbi käinud, seaduse paragrahv ei maksa midagi, aga kuskil nurga taga kellegi poolt kirjutatud kommentaar on järsku seadusest kõvem. Kas see on õigusriik? Ei ole ju. Ei ole, meil ei ole mingit õigusriiki.
Meil on riik, mis tuleb väga tuttav ette põlvkonna tagant. Meil on riik, kus on küll ilusad seadused, aga seadused kehtivad ainult siis, kui seda on võimul vaja, ja ei kehti siis, kui seda on ka võimul vaja. Ja õiguskantsleril ei ole siin olnud võimalik seda peatada, sest ta on ideoloogiliselt pühendunud tänase võimu eesmärkidele. See tuli meil välja, kui jutuks tuleb rohepööre.
Rohepööre ei ole ju mitte miskit muud kui neokommunistlik plaan võtta meilt kõigilt ära meie omand ja võtta meilt kõigilt ära meie vabadused, et teha üks ideaalne, plaanimajanduslik, tsentraliseeritud, ülevalt poolt juhitav ühiskond. See on ju rohepööre: ajaloo kõige suurem rikkuse ümberjagamise projekt. Põhiseadus seda ei luba. Ühelgi demokraatlikul valimisel ei ole selleks luba küsitud. Aga kui me hakkame tegema kliimaseadust, mis rullib raginal üle eraomandi puutumatusest? Õiguskantsler ütleb, et võib küll, kliima on tähtsam kui põhiseadus. Õigemini – jah, ma näen, et sa raputad pead –, sa ütlesid, mõistlikult võib küll. Ei ole, ei või mõistlikult ka, lihtsalt ei või.
Mul on väga kahju sellest, mul on väga kahju, sest tegelikult, tegelikult peaks olema õiguskantsleri amet see, mis hoiab ära võimu kuritarvitust. Aga meil ei ole. Ja kõik muu siin on teater.”
Allikas: stenogrammid