Delfi/EPL on läinud liberaalidele taas appi propagandat tegema, seekord üritatakse püsti panna lugu, et tegelikult on vaktsineerimise halvas edenemises süüdi hoopis EKRE, kuna me “jaurasime” eelmisel sügisel Tanel Kiigega, kui ta tuli oma vaktsiiniplaanile raha küsima.
Jaurasime jah. Aga isegi Raimo Poom jõuab oma kirjutises järeldusele, et novembri lõpuks lepiti kokku nimekiri vaktsiinidest, millega Eesti liitub automaatselt. Et vaktsiinid on inimestele tasuta ja et vaktsiinide rahaline kate tuleb suures osas eurovahenditest. November oli aeg, kui turule ei olnud tulnud veel ühtegi vaktsiini, kasutuslube ei olnud veel.
Vaktsineerimine oli sotsiaalministeeriumi poolt totaalselt üle jala tehtud algusest peale. Kiik tuli valitsusse suvalise udujutuga, oskamata vastata kõige lihtsamatele küsimustele, nagu millal vaktsiin kasutusload saab, millal meile tarned tulevad, mis kogused meile millal jõuavad – kõik see oli kas “ei tea” või “umbes”.
Küll aga teadis ta, et raha tuleb kohe kanda tema ministeeriumi arvele, mis sest, et ei olnud selge, kas ja millal üldse tehinguks läheb. Lisaks küsis Kiik iga nädal tuimalt raha kõikvõimalikele muudele asjadele. Küll vanadekodudele selle katteks, et koroonasurmade hirmus kippusid kliendid kaduma, küll mõnele allasutusele palgatõusuks, sest töökoormus suur, küll sügavkülmikute ostuks polikliinikutele, küll mingile neljandale või viiendale asjale, millele oli vahel veenvamalt, vahel üsna ebaloomulikult juurde kirjutatud silt “koroonakriisi kulu”. Tuli ka ette, et küsiti raha üheks asjaks, kulutati see mujale ja siis tuldi uuesti raha küsima asjaks, millele korra juba eraldati, aga mis jäi tegemata.
Nii läks näiteks hingamisaparaatidega, millele me raha eraldasime. Pool aastat hiljem teatas sotsiaalministeerium möödaminnes, et nad ostsid siiski oluliselt vähem hingamisaparaate ja raha kulutasid mujale. Ja nüüd, üllatus-üllatus, on hingamisaparaatide juurde soetuseks summad jälle lisaeelarves. Taotluste summad ikka kas viis miljonit, kaheksa miljonit, 20 või 100 miljonit. Silm ka ei pilkunud, kui jälle käsi pikalt ees oli.
Muidugi ma jaurasin. Koroonakriisis, kus me teeme lisaeelarveid sadades miljonites ja võtame laenu miljardites, võib tunduda, et mis see viis või kaheksa miljonit ikka on, saiaraha. Tegelikult tuleb seda raha ka lugeda. Eriti, kui sa tead, et järgmisel nädalal tuleb sama minister järgmise viie või kaheksa miljonise sooviga.
Mitte kordagi ei olnud aga nii, nagu üritab muljet jätta Poom oma artiklis, et me ei toetanud vaktsiinide ostmist või oleks tahtnud, et ostame ainult esimesest portsust ja rohkem mitte. Me saime väga hästi aru, et riske tuleb hajutada ja ülekate peab olema. Lihtsalt kui me oleks Kiige esmaste soovidega kaasa läinud, oleks meil vaktsiine olnud nii, et kevadel suurt mitte midagi ja sügisel 3-4 miljoni inimese vaktsineerimiseks. Ja kõik see meie enda raha eest, mitte euroraha eest.
Martin Helme