Esmaspäeval tõi valitsus Riigikogusse lisaeelarve ja see sai EKRE fraktsiooni esimehelt Martin Helmelt hävitava hinnangu.
Martin Helme: “Esimene asi, millest ma lihtsalt kratsid kukalt ja aru ei saa, on see, miks meile üldse tuuakse mingi lisaeelarve siia juunikuus või mai lõpus. Me kõik teame, kuidas valitsus käitub. Tegelikult aasta lõpul tehakse eelarves kõik need muudatused ära, mida kohe tahetakse teha, tõstetakse sadu miljoneid eelarves ümber, täpselt nii, nagu on vaja olnud. Ehk see eelarve, mille me aasta lõpus vastu võtame, ei tähenda mitte midagi. Siis hakkavad ministeeriumid kulutusi tegema, nagu pähe tuleb, ja aasta lõpul klaaritakse see ära eelarve muudatusega. Miks on vaja praegu teha sellist eelnõu? See on täiesti arusaamatu.
Sinna juurde on täiesti arusaamatu ka see jutt, et eelarvepositsioon paraneb. Vabandust, milliseid lolle te püüate!? Ühtegi kulu ei ole eelarvest välja võetud, RES-ist ei ole mitte midagi välja võetud. RES-ist on lükatud edasi järgmistesse aastatesse, aga RES ehk riigi eelarvestrateegia on dokument, mis käib koos riigieelarvega, ja kui me sel aastal jätame midagi kulutamata ja lükkame selle kulu järgmisse aastasse, siis RES-is on see ikka sees. Mingeid kulusid ei ole välja võetud.
Siis ütles meile siin Jürgen Ligi, et aga positsioon paranes 15 miljoni võrra. Kuidas paranes positsioon? Sellega, et tehti üks investeering riigieelarves, nimetati ümber finantseerimistehinguks summas 17 miljonit. Ehk siis tegelikult kulusid on suurendatud, aga üks tükk kuludest on ümber nimetatud selliseks, mis justkui positsioonis ei kajastu. Küll aga tunnistas Ligi meile siin, et võlgu tuleb ikka võtta. Ja kes selle võla tagasi maksab?
No mul tuli kohe heldimus peale, kui ma kuulsin, et Jürgen Ligi rääkis, kuidas 2020. aastal, kui ma olin ka rahandusminister, tuli opositsioon valitsusele appi ja toetas valitsust. Sina mäletad või? Mina mäletan väga hästi. Meid taheti siin elusast peast ära süüa, kuidas me Eesti riigi pankrotti ajame ja kõik valesti ja halvasti teeme ja kuidas keegi peab selle ju kõik kinni maksma.
Täiesti tagurpidi nähakse kogu maailma. Tol ajal ei pandud mingeid alalisi kulusid jooksma, olid ühekordsed erakorralised koroonakulud ja sellega saavutati järgmisel aastal 8,3%-line majanduskasv, millega käis koos üle 700 miljoni prognoositust suurem maksulaekumine. Selle suutis muidugi Kaja Kallas kohe tuksi keerata ja 8%-lisest majanduskasvust ei jäänud juba järgmiseks aastaks mitte midagi järele, kukkusime miinusesse ja miinusest ronisime välja alles eelmise aasta lõpus.
Tõesti, täpselt nii, nagu Moonika ütles, et tehke järele või makske kinni, ainult et me teame: kinni maksavad lapsed ja lapselapsed. Aga nüüd me oleme suurema probleemi ees: Reformierakonna perepoliitika ja iibepoliitika tagajärjel lapsi ja lapselapsi ei ole. Ei tea, kes kinni maksab. Võib-olla need tadžikid, keda sisse tuuakse siia usinasti.
Ja muidugi tegelikult kangesti oleks tahtnud saada vastust sellele küsimusele, kuidas Jürgen Ligi paneb oma peas need asjad klappima. Ta on terve elu – tema koos Reformierakonnaga – rääkinud, kuidas võlgu ei tohi elada, jooksvateks kuludeks võlgu ei tohi võtta, reserve ei tohi ära kulutada. Ja nüüd nad on seitse aastat olnud võimul, 2021. aastast – no hea küll vähem, seitse aastat, viis aastat ja natuke peale – ja nad on igal aastal võlgu elanud, nad on igal aastal reserve kulutanud, nad on igal aastal strukturaalselt jooksvaid kulusid suurendanud. Ja nüüd nad on viie aasta jooksul kahekordistanud riigivõlga, võlakoormust, järgmise nelja aasta jooksul kahekordistavad omakorda veel seda riigivõlga.
Nii et me jõuame seal kusagil 2 koma midagi miljardit, mis oli siis, kui nad alustasid, alla 3 miljardi, me jõuame varsti – nüüd me juba oleme seal – 10 miljardi piiri peale ja me jõuame aastaks 2030 võlakoormusega 40% SKP-st. Ja see on optimistlik stsenaarium, sellepärast et see käib selliste optimistlike prognoosidega, et ikkagi meil tööpuudus väheneb ja majandus kasvab. Kui me vaatasime varasemaid prognoose, siis pidi meil olema eelarvedefitsiit protsendiga 4,5% miinus, aga nüüd on juba järgmine number välja käidud, et tegelikult järgmisel aastal on defitsiit juba 4,9%. Neli koma üheksa! See on ju pankrotikurss.
Aga reformikad käivad ringi ja räägivad, kuidas nad toovad meile siia eelarve, mis parandab positsiooni ja viib majanduse kasvule ning lõpuks jõuame tasakaalu. See on ju täiesti deliirne tekst, mingisuguses absurdses fantaasiamaailmas elamine. Ega ei saanudki kahjuks või õnneks vastust selle kohta, kuidas siis paneb rahandusminister oma peas selle kõik klappima. Tema, näe, võitleb kogu aeg eelarvedefitsiidiga ja ülekulutamisega, aga ise tuleb rahandusministrina siia pulti ja toob meile aastast aastasse eelarveid, mis viivad riiki pankrotti, mis kulutavad raha, mida ei ole, mis suurendavad võlakoormust, mis kulutavad reserve.
Aga küsimusele, kuhu raha läheb siis, tegelikult vastust ei saagi. Lihtsalt kulub ära, nagu Mart Võrklaeva kuldsed sõnad olid, raha kulub igale poole. Majanduskasvu me ei saa selle eest, eks, mingisugust tootlikkuse kasvu me ei näe selle eest. Maksulaekumised lohisevad järele, mitte midagi ei saa, võla saame ainult. Me kõik teame, kus on süüdlane. Süüdlased olid 2020. aastal Jüri Ratas ja Martin Helme. Vähemalt see on üks kindel konstant, mis on Reformierakonna eelarve- ja majanduspoliitikas: kuus aastat tagasi olid mingid inimesed, kes kõik tuksi keerasid, ja nad juba viis-kuus aastat maadlevad sellega, igal aastal läheb asi hullemaks, aga nad teavad, kes on süüdi.
Kui see on see trikk, millega Jürgen oma peas selle asja klappima saab, siis ma muidugi soovin talle jõudu ja õnne. Aga me peame muidugi pärast selle laga ära koristama. Minu arust on üks asi täiesti selge tänaseks päevaks: Reformierakond on võtnud vastu otsuse, et järgmine valitsus ei ole nemad – nad saavad sellest aru, et järgmine valitsus ei ole enam nemad – ja järelikult tuleb nii metsik hävitus- ja laastamistöö teha riigi rahaga, et järgmine valitsus peaks hakkama makse tõstma, peaks hakkama kärpima õpetajate palkasid või politseinike palkasid või vähendama riigikaitsekulusid, ja vot siis saaks kallale tulla, et vaadake, mis hirmsad inimesed. Aga siis nad muidugi juba enam ei mäleta, et kõiki makse nad enne ise tõstsid ja ega nad õpetajate palkasid sellegipoolest ei tõstnud.”