Riigikogu võttis esmaspäeval muutmata kujul taas vastu välismaalaste seaduse ja välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse muutmise seaduse, mille president 21. aprillil välja kuulutamata jättis. Seaduse uuesti vastuvõtmise poolt oli 47 saadikut, vastu oli 33.
EKRE esimees ja Riigikogu aseesimees Martin Helme kritiseeris oma kõnes nii seaduse sisu kui ka menetlemise viisi.
“Argumendid konkreetselt seaduse sisu vastu on siin kõik juba kõlanud, ma tahaksin avada veidi teise nurga alt seda vastulauset viisile, kuidas seda seadust on menetletud, ja viisile, kuidas meile selgitatakse, miks kõik on väga hästi.
Meie erakond on tuntud selle poolest, et me räägime Eestist kui fenomenist, mis kannab nime süvariik. Eks talle ole antud erinevaid selgitusi ja tähendusi, kõige lihtsam või arusaadavam on ehk see, kui me räägime julgeolekuasutuste üle puuduvast tsiviilkontrollist. See, kuidas seda seadust vastu võetakse, ei ole süvariik, see on suvariik.
Meie ees on lahti rullunud seaduse menetlus moel, mis võib-olla on tuttav kusagilt 18. sajandi absolutistlikust väiksemast Saksa vürstiriigist. Lihtsalt võim tahab ja kuulutab, et nii on, kuulutab, et kõik asjad, mis seda takistavad või keelavad, tegelikult ei takista ja ei keela, teie, lollid inimesed, kaasa arvatud president, ei saa aru, mida selges eesti keeles kirjutatud seadusepügalad tegelikult tähendavad. Saab küll, võib küll, peab nii minema edasi!
See on suvariik. Mul iga kord lähevad turjakarvad turri, eriti kui liberaalid hakkavad pidama kõnesid sellest, et meil õigusriik toimib, kohtuid tuleb usaldada ja mida veel. Praegu me näeme seda, kuidas õigusriik ei toimi, kuidas parlamendi suur saal viskab õigusriigi kõige elementaarsemad põhimõtted prügikasti, kuidas Riigikogu põhiseaduskomisjon lihtsalt vilistab õigusriigi põhimõtetele. Pupill ka ei liigu, kui seletatakse meile, kuidas see kõik on õige, see kõik peabki nii olema, nii võib teha. See, mida te loete kodukorrast, see, mida te loete põhiseadusest, see kõik ei tähenda seda, mida eestikeelsed sõnad seal ütlevad teile, see tähendab midagi hoopis muud. Te olete valesti asjast aru saanud.
Mingisugused mehhanismid meil siiski toimivad, president lükkas selle seaduse esimesel korral, jättis välja kuulutamata, lükkas meile tagasi. See oleks ju võinud tekitada teatavat alandlikkust parlamendis, sellessamas põhiseaduskomisjonis, sellessamas suures saalis. Kui juba ühe korra on ninapidi sisse pistetud sellesse kuhjasse, mille koalitsioon on teinud oma häälteenamusega, siis äkki teist korda ei tee sama asja.
Aga ei ole tekitanud seda alandlikkust. Vastupidi, nüüd öeldakse meile, et ärge muretsege, küll president välja kuulutab. Noh, võib-olla kuulutab, võib-olla mitte. Mina väga siiralt loodan, et president saadab selle Riigikohtusse ja ma olen kindel, et kui ta saadab, siis Riigikohus jätab selle seaduse välja kuulutamata. Sest ei saaks küll öelda kuidagi neid põhjendusi või neid argumente või neid hoiatusi, mis viisid seaduse esimesel korral välja kuulutamata jätmiseni, et neid ei olnud enne, keegi ei kuulnudki.
Kõik argumendid olid enne läbi käinud, olid käinud komisjonis, olid käinud suures saalis, olid käinud Riigikogu juhatuses, olid käinud fraktsioonidest läbi. Need takistused selle seaduse niisugusele menetlemisele olid kõigile teada, lihtsalt pandi kõige elementaarsemal moel tuima. Öeldakse, et must on valge ja valge must ja kui teile ei meeldi, siis teie probleem. Ja see ongi suvariik.
Päev pärast seda, kui Venemaa tungis sisse Ukrainasse, korraldas peaminister enda juures Riigikogu erakondade juhtide istumise, kus arutati seda, kuidas muutunud julgeolekuolukorras saavutada seda, et meil oleks sisepoliitiliselt madalam temperatuur ehk mingit sorti kodurahu. Ja need teemad, mis sealt läbi käisid, mis on Eesti ühiskonda lõhki ajanud või tülli ajanud juba pikka aega, eks need teemad on meile kõigile teada: koroonateema, immigratsiooniteema, riigikaitseküsimused.
Ja oli üsna selge, mina ütlesin täiesti selgelt välja selle Kaja Kallasele, et kui Ukraina sõja varjus hakkab valitsus Eestisse läbi suruma massiimmigratsiooni, siis unustage ära kodurahu, mingit kodurahu ei ole võimalik saavutada. Tänasel päeval tegeleb valitsus selle konkreetse seaduseelnõuga, aga ka teiste seaduseelnõudega, tegeleb Eesti venestamisega, massilise eesti rahva väljavahetamisega, eestlaste peremeheõiguse likvideerimisega siin maal, Eesti põhiseaduse preambulis toodud riigi ülesannete lõpetamisega. Tahta sellises olukorras mingit kodurahu ei ole võimalik. Ei ole võimalik.
Tegelikult on tänane valitsus sõja kuulutanud rahvusriik Eestile. Ja selle sõja kuulutamise käigus loomulikult esimene asi, nagu ikka öeldakse, sõjas esimene ohver on tõde. Ja see tõde, mis ütleb meile, kuidas seadust menetleda niimoodi, et see seadus oleks menetletud seadusekohaselt, see on siin saalis ohverdatud, see ohverdati põhiseaduskomisjonis, see on ohverdatud siin saalis ühe korra juba, ma kardan, et me näeme täna teist korda, kuidas see ohverdatakse.
Kodurahu saime me mõned nädalad võib-olla. Ja sinna see kodurahu lõppes. Mis seal ikka. Kui valitsus on kuulutanud poolele riigile sõja või sellele osale riigist sõja, kes tahab rahvusriiki, põhiseaduse järgi elada, tahab õigusriiki, tahab seda, et meil põhiseadus kehtiks, no siis nii on. Ja eks te hakkate nägema kas või eelarve menetlemise käigus, kuidas seda kodurahu saab.”