Endine Riigikohtu esimees Rait Maruste analüüsib oma 20. oktoobri 2026. aasta artiklis õiguskantsleri institutsiooni kriisi. Ta rõhutab, et tegemist ei ole isikute, vaid protseduuride ja põhimõtetega. Maruste toob esile kaks masendavat asjaolu.
Esiteks rikutakse otseselt õiguskantsleri seadust. Seadus sätestab ammendavalt, et volitused lõppevad tagasiastumise korral alles pärast nelja kuu pikkust etteteatamist presidendile. Samuti peab asetäitja vastama samadele kvalifikatsiooninõuetele mis õiguskantsler ise – sealhulgas juristi haridus. Maruste sõnul neid nõudeid ei ole täidetud.
Teiseks on õiguskantslerist saanud täitevvõimu osa. Ta osaleb regulaarselt nii valitsuse ametlikel istungitel kui ka poliitilistel kabinetiistungitel. Põhiseadus ütleb, et ta võib osa võtta, mitte et ta peab seal alaliselt kohal olema. Selline praktika muudab sõltumatu ombudsmani sisuliselt valitsuse nõunikuks, mis on vastuolus võimude lahususe ja põhiseadusliku kontrolli ideega.
Maruste kirjutis on tore, kuid jääb poolikuks. Ta ei nimeta seda, mis on tegelikult toimunud: Eesti Vabariigi Presidendi amet on nii vormiliselt kui sisuliselt väljunud kontrolli alt. President, kelle ülesanne on olla põhiseaduse ja õigusriigi garant, on ise seaduse rikkumisi legaliseerinud või sellest mööda vaadanud. See ei ole juhuslik apsakas, vaid institutsiooni kaaperdamine.
Tegemist on globalismi võidukäiguga. Institutsioonid, mis peaksid teenima Eesti rahvusriiki, on üha enam allutatud Brüsseli ja globaalsete eliitide väärtusruumile. Õiguskantsleri rolli muutumine valitsuse osaks ning seadusele avalikult sülitamine näitab, et eestluse huvid on taas tagaplaanile tõrjutud. Rahvuslik suveräänsus, keeleline järjepidevus ja demograafiline julgeolek ei ole enam prioriteedid – nende asemele on tulnud „Euroopa väärtused“ ja mugav koostöö teiste süvariiklike struktuuridega.
Maruste näitab sümptomeid. Põhjus on sügavam. Presidendi institutsioon on muutunud eestlusele võõraks mehhanismiks, mis pigem varjab kui takistab globalistlikku ümberkujundust. See on järjekordne kaotus Eestile ja eestlastele.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 21.10.2026