Maa elanike arvu kasvades on migratsioon olnud tavapärane ja isegi vajalik nähtus, kuid mitte kunagi pole ta olnud nii äraspidine ja veriseid konflikte tekitav kui praegu vasakliberaalse Lääne juhitavana.
Uue kodumaa leidmine ja uue kodu loomine pole kunagi kerge olnud ja nagu ütleb laulusalmgi “Teel tulevikku tuhanded on surnud, et miljonid kord elada seal saaks.” Jättes kõrvale indiaanlastelt maa röövimise, on Ameerika asustamine omamoodi kangelaslik epopöa – Uude Maailma jõudnud rändlejad ostsid relvad ja vankrid ning sõitsid Läände, et pärast põlisrahvaga kisklemist endale maatükike leida. Hiljem leidsid nad töö kiiresti kerkivates idaranniku linnades, teenisid raha, seadsid endid sisse, said ameeriklasteks. Ameerika kodusõja ajal läksid tuhanded saabujad Põhja armeesse, et eluga riskides võita endale koht uuel mandril.
Ühiskond pole migrantidele kunagi hõlpelu pakkunud, algul normaalne elu ja hiljem jõukus on tulnud kõigil endil välja teenida. Alles siis, kui migrant on ennast tõestanud ja oma panuse andnud, hakkab ta osa saama ühiskonna loodud väärtustest, saab maa päriselt omale, hiljem ka kodakondsuse – ja ta teab, et on selle tuleviku oma kätega ehitanud.
Tänapäeval seda kõike enam pole, või kui on, siis Araabia naftaemiraatides ja Venemaal, kus ükski migrant ei leia endiselt hõlpelu. Liberaalses Läänes aga läks kõik käest möödunud sajandi 70-tel aastatel, kui tollal normaalne liberalism valis konservatiivide asemel liitlaseks vasakpoolsed, nood aga nakatasid ta uusmarksismiga, mis teatavasti loobus Frankfurti koolkonna tõukel proletariaati esindamast ning valis “kaitstavateks” naised, migrandid ja (seksuaal)vähemused.
Seejuures tuleb märkida, et uusmarksistid ei kaitse neid rühmi, vaid ässitavad üles, et nende abiga hävitada traditsioonilisi ühiskondi, muuta poliitilist ja ideoloogilist maastikku, jaotada ümber rikkusi, jne – kõigeks selleks on vaja konflikte. Migrandid on hea materjal, et muuta riikides demograafilist olukorda, jaotada rikkusi, tõrjuda kõrvale väärtuste tegelikud loojad, muuta suhtumisi.
Tänases Läänes on migrandid muudetud priviligeeritud klassiks – nad lülitatakse kohe ühiskonna sotsiaalsüsteemi, neile jagatakse väärtusi, mida nad pole ise loonud, neile võimaldatakse otsekohe normaalne elu, neilt nõutakse võimalikult vähe ja pakutakse võimalikult palju, neile andestatakse seaduserikkumised ja sageli ka kuriteod. Tööleminek on teisejärguline, kõigepealt lastakse ennast sisse seada. Ei mingeid kohustusi, ainult suur kalli-kalli, ühisnutmine ja siis heaolu nautimine.
Öeldakse, et inimene on siga just nii palju, kui tal lubatakse olla. Kõige hullem ongi see, et nii võetakse inimestelt vastutustunne, seaduskuulelikkus, töökus, tahtmine oma kätega luua – kõik tuuakse ju kandikul kätte. Asemele tulevad pretensioonikus, nõudlikkus, pirtsakus, seadustest mittehoolimine, kõikelubatavus. Põlisrahvale see mõistagi ei meeldi ja nii kasvavad konfliktid, kusjuures riiklik süsteem asub migrantide poolele, süüdistades kohalikke ksenofoobias, rassismis ja ei tea veel milles, suurendades nii lõhet veelgi.
Nii ei toimu ka integreerumist, mis liberaalses Läänes on sisuliselt lakanud – migrandid ei pea ju ennast muutma, ei pea üle võtma kohalikku (töö)kultuuri, ei pea keelt õppima, ei pea teistega arvestama, nad võivad sihtriigis elada edasi sama elu, mis kodumaal elati, nii aga tekivad paralleelühiskonnad, kultuurikonfliktid ja lõpuks verised vastasseisud, nagu praegu Lääne-Euroopas, eriti Prantsusmaal.
Kui inimene tuleb Läände näiteks üdini vaesest Eritreast või Jeemenist, siis on Lääne sotsiaaltoetus tema jaoks meeletu rikkus, mida saades ei peagi tööle minema. Nii saavad migrantide esimesed põlvkonnad lihtsalt nautida hõlpelu, kõik makstakse neile kinni. Teine põlvkond migrante märkab, et sellest jääb väheks, tahaks oma maja, autot ja pangaarvet, aga kuna tööd pole tehtud, siis pole ka jõukust. Need põlvkonnad pole õppinud ühiskonna toimimist ja arvavad, et riik peab selle neile andma – kohalikel “rassistidel” ju on jõukust. Kui neil rikkust siiski ei jagata, leiavad migrandid endale õiguse protesteerida ja siis jõuga võtta, sest nemad olevat ju ka ühiskonna liikmed – märkamata, et teised on väärtusi loonud ja nemad mitte.
Praeguse massimigratsiooni ajal üritatakse kõiki migrante näidata õnnetutena, kuigi sõja- ja näljapõgenikke on vähemus, enamik liikvele läinutest on majandusmigrandid. Täiesti eiratakse seda fakti, et mistahes suurränne paneb kaasa liikuma ka ühiskonna kurjategijad ja muidusööjad, kes lähevad migratsiooniga kaasnevasse kaosesse paremat ja tulusamat võimalust otsima.
Massimigratsioon on hakanud toitma tohutut kuritegelikku inimkaubandust, sest mitte ükski tänane ebaseaduslik migrant ei liigu ilma organiseeritud kuritegevusele maksmata ja need summad on tohutud. Suur hoop antakse ka Lääne ühiskonna seaduskuulelikkusele, sest migrantidel lubatakse seadusi piiramatult rikkuda – nad tohivad tormata läbi kümnete riikide nii, et ei arvesta piiride, seadusandluse ega kohalikega. Massimigratsioon hävitab seega ka Lääne moraalse palge.
Liberaalne Lääs on migrandid ära rikkunud, ta pole andnud neile võimalust normaalselt areneda, ise midagi saavutada, ühiskonda sulanduda, “omaks” saada. Selle asemel on neist loodud uus “revolutsiooniline klass” proletariaadi asemel, kelle kätega ühiskonda muuta ja enamasti just vägivaldselt, nagu uusmarksismile kohane. Sogases vees on kerge kala püüda ja seda eriti revolutsionääridel. Seepärast ongi käiku läinud rändepaktid ja -lepped, mis annavad massimigratsioonile tohutud võimalused. Mõistagi võib juhtuda, et islami invasioon muutub sedavõrd suureks, et lõpuks puuakse ka marksistlikud revolutsionäärid lähema puu otsa, sest revolutsioonid ju söövad oma lapsi.
Massimigratsiooni õhutamine on ka kuritegu Kolmanda maailma vastu, kust lahkuvad just ettevõtlikumad inimesed, kel on pealehakkamist midagi muuta, kasvõi kodukülast lahkuda. See maksab just Aafrika kohta – juba 2015. aastal palusid viis Lääne-Aafrika piiskoppi Läänt mitte õhutada noori aafriklasi kodumaalt lahkuma, sest see võtvat kontinendilt niigi ebamäärase tulevikulootuse.
Uusmarksistide kuriteod massimigratsiooni õhutamisel, traditsioonilise ühiskonna hävitamisel perverssuste õhutamisega ning vägivalla eskaleerimisel peavad lõppema Nürnbergis, kuhu peaksid jõudma enamik praeguse Lääne vasakliberaalsetest juhtoinastest.
Uued Uudised