Mõtteid praegu valitsevatest erakondadest ehk millised peaksid olema nende pärisnimed.
1. Reformierakond. Peaks tõsiselt kaaluma nimemuutust. Paremini sobiks Stagnatsioonierakond. Ühtegi Eesti elu edasiviivat reformi pole sealt poolt tulnud. Oi vabandust – homoreformi unustasin, aga see ei vii elu Eestis edasi, vaid tekitab pingeid ja süvendab allakäiku. Seoses uute maksude kehtestamisega tõuseb Eesti maksukoormuselt (momendil 55,9%) Euroopa tippu. Soome oma 59,9% on täiesti püütav. Kõige kõrgem maksukoormus on Taanis 60,8%, eks see olegi eesmärk. Oma nime vääriliseks saamiseks peaks reformarid reformima riigiaparaati, energiaturgu, toetama peresid ja soodustama laste saamist, vähendama makse ja seega toetama majandust ja eksporti. Tehakse aga vastupidi. Küsitluste järgi toetab neid 25% rahvast ja on enam-vähem stabiilne. Eks see veerand ongi nende välja kujunenud toitumisahel, kes rikkalikult laualt raasukesi korjab.
2. Eesti 200. Erakond, mis on kokku klopsitud teiste erakondade ülejooksikutest. Järelikult Selgrootute Partei. Mingit pikka plaani neil ei ole. Oi vabandust, on ikka. Aastal 2200 peab Eesti olema üks õitsev homoühiskond, kus migrandid Aafrikast ja Aasiast teevad tööd. Riigis räägitakse inglise keelt, aga kuskil metsade vahel on mõni külake pärismaalasi, kelle veidraid kombeid (heterod) käiakse raha eest vaatamas. Räägivad nad mingit imelikku keelt ja on üldse naljakad. 200-tajate toetus on vabalanguses ja tõenäoliselt järgmistel valimiste järel maandub ajaloo prügikasti.
3. Sotsiaaldemokraadid. Kuigi loodud kaitsma töörahva huve on nad selle unustanud ja on üles tõstnud vikerkaare lipu. Lihtsate inimeste elu ei lähe neile ammu enam korda. Neid toetab 8-9% andunud fänni, kes veel siiralt usuvad sotsialismi viljastavatesse tingimustesse. Neil kodanikel soovitaks pilgu üle Läänemere heita ja õppida nende Rootsi sõsarpartei pikaajalise valitsemise tulemustest.
Ehk Eestit juhib Kolm S (sotsialistlik selgrootu stagnatsioon).
Mati Kuklane