Laupäevase meediakommentaari järel asusin pühapäeval kuulama kaht ERR-i debatisaadet: R2 „Olukorrast riigis“ ja Vikerraadio „Samost ja Sildam“.
Järeldused neist saadetest on üsna sarnased laupäevastega. Arutelud olid selgelt sordiini all ning otsest sõimu valitsuse ega EKRE suunas ei järgnenud. Pigem kiideti Jüri Ratast tasakaalukuse eest, ehkki Anvar Samost arvas, et presidendi roosiaia vastuvõtule oleks võinud ta minna, aga Toomas Sildam pakkus välja, et peaminister oleks võinud minna pärast Kaljulaidi kõnet ja saanud seepärast vastata, et pole kõnet kuulnud.
Jäi mulje, et vähemasti Samost ja Sildam andsid Ratasele teataval määral moraalse õigustuse selle eest, et president ründas teda pärast kohtumist Kadriorus ja asus valitsust põhiseaduse vastaselt ümber tegema. Samost kiitis selles osas ka Mikk Salu presidendikriitilist kirjutist Eesti Ekspressi veebilehel.
Põhiteemaks kujunes aga taas pensioni teise samba reform, mille hindamisel Samost ja Sildam läksid eetris peaaegu karvupidi kokku. Sildam truu kadriorglasena pidas reformikava ebaõnnestunuks ja ühines pigem Ardo Hanssoni väitega, et reform on „vandalism“.
Muide olen pikalt mõtisklenud selle mõiste kasutamise põhjendatuse üle. (Võib-olla eksis kaua välismaal elanuna Hansson lihtsalt võõrsõnaga? Ehk mõtles hoopis „voluntarismi“?)
Teatavasti on vandalism ikka kultuuriväärtuste hävitamine. See viitab vandaalide rändhõimude tungimisele Rooma 455. a. ja paari nädalaga seal kultuuriväärtuste massilisele hävitamisele. Kes on praegusel juhul vandaalid ja kus on see kultuuriväärtus, mis võiks hävineda?
Tegu on ju 20 aastat tagasi kokku kirjutatud pensionireformiga, millel oli küll oma aja märk otsa ees (kultuuriväärtus?), kuid nagu Anvar Samostki tõdes, siis maailm on sellest ajast palju muutunud, eelkõige aga globaalne majandus.
Samost kaitses vapralt reformi põhimõtteid, aga tõi välja ka ühe huvitava lisaväite, mille olevat saanud ühelt endiselt pangandustegelaselt, kelle nime ta ei öelnud. Nimelt olevat algselt tahetud teise sambasse riigi poolt lisatavat 4% mitte võtta inimeste esimesest sambast.
Mäletan neid aegu, kui pidin ise otsustama, kas liituda kogumispensioni süsteemiga. Et mul sel ajal oli väga tagasihoidlik sissetulek, siis pidasin nõu maksunduse spetsialistiga, kes nimelt juhtis mu tähelepanu sellele, et kogumispension on tegelikult vee tõstmine ühest ämbrist teise. Riigipoolne panus on selles üsna olematu, mida on ka tõestanud 20 aastat praktikat, kui sellest sambast on kujunenud peamiselt pankade kõikuva majanduse tugisammas.
Siinkohal väärib tähelepanu Andrus Karnau märkus põhjuste kohta, miks valitsus reformi läbi viib – nimelt see et mitte ainult Isamaad, vaid ka Keskerakonda ja EKRE-t iseloomustab umbusk pankade, eelkõige suurte Rootsi pankade Swedbanki ja SEB vastu, kelle käes on panganduses lõviosa turust, sealhulgas ka pensionifondide turust.
“Tundub, et umbusk ja protestivaim kannustavad seda. Ega väga täpselt ju ei anta endale aru, kui palju pangad ikkagi teenivad. Pigem on arusaam, et nad teenivad liiga palju pensionifondide pealt, fonditasud on liiga helded ja ükskord ometi on meil võimalus pankadele koht kätte näidata. See on selle reformi lühikene stardiplatvorm,” lausus Karnau.
Reformi positiivse aspektina tõi teine saates osaleja, finantsspetsialist Allar Tankler, kes töötab praegu Luxembourgis, välja selle, et „kui inimene tahab teisest sambast raha välja võtta, liigub see tema investeerimiskontole. See tähendab, et järsku saavad väga paljud inimesed endale investeerimiskonto ja isegi, kui nad sealt kohe raha uuesti välja võtavad, tekib see neile hetkeks ja võib-olla paneb neid mõtlema, et äkki hariks ennast, tegeleks veel investeerimisega, ehk paneks inimesi kasvatama oma finantsilist kirjaoskust.“
Niisiis jätkasid pühapäevased raadioväitlejad ühiskonnas ja valitsuses praegu toimuva hindamisel suhteliselt tasakaalustatud joont. Eriti tõhusalt esines selles plaanis Anvar Samost, kelle puhul võib muidugi aimata tema viimaste aastate poliitiliste seikluste ja pettumiste mõju.
Mart Ummelas
kolumnist