Kunagi Vikerraadios oli mul sekeldusi siis veel alles oma ussipead tõstnud homoaktivistidega: kasutasin üht helitsitaati, kus seksimutant – nimetame teda Laevatalaks – nõudis samasoolistele lapsendamisõigust ettekäändel, et siis saaksid nad „ka lapsi kasutada“.
Lasin nendel sõnadel paar korda kõlada eetris ja küsisin, et mis kavatsus see selline nüüd peaks olema.
Järgnesid suured pahandused: ERR-i portaal muutis sõna „kasutada“ sõnaks „kasvatada“, eetikanõunik jooksis kaagutades jalad rakkus, nagu pesast tõstetud haudekana, Rootsist kirjutas filipikaid mingi eesti soost geipaar, et mida see Makarov kuritarvitab eesti maksumaksjate raha geidevastasele jutule. Vastasin, et te seal Rootsis ei kuulu eesti maksumaksjate hulka ja mis see siis teie asi on, kuhu eestlaste raha läheb.
Skandaal paisus, nii mõnigi Vikri kolleeg, kes on tsitaati kuulnud ja öelnud, et jah, see „kasutada lapsi“ oli küll täiesti kohatu, muutsid pärast oma meelt – ei, ikkagi „kasvatada“, ainult Piret Kriivan loobus vaid poolenisti ja ütles: „ma siin kuulasin uuesti ja uuesti – nii ja naa“. Peatoimetaja Riina Rõõmus aga ajas udu interpreteerimisest – et tead, on ju heatahtlik „soovime sitkust“, aga kõlab nagu „sitt – kust“.
Andsin helisalvestuse analüüsimiseks Eesti Raadio ühele legendaarseimale helirežissöörile Mati Brauerile, kelle sõnad olid: ilma igasuguse kahtluseta ütles lesbi „lapsi kasutada“. Mati rõõmustas: „jäid vahele, kullakesed!“.
Aga miski ei aidanud, mina jäin ikka süüdi.
Seekord ei saa aga Liisa Pakosta sõnu no mitte kuidagi kinni mätsida. Ta ütles eile ETV-s, et „naine on mees“. Õnneks fikseerisid selle videolõigu Uute Uudiste kolleegid, ja kui heliga annab ETV-l veel midagi kombineerida, siis kasutage Kaja Kallase käsku: „Lugege mu huultelt!“
Saatejuhid ei üritanudki seda selgesti lausutud tõde täpsustada. Äkki ongi KK puhul tegemist mehega.
+ + + + + + +
Olgu nende naismeeste ja meesnaistega kuidas on, aga keegi võiks asutada ajakirjandusliku aastapreemia „Vuntsidega lapsesuu“.
Selle valdkonna meistriteos ilmus eile hilisõhtul Postimehes: „AIMAR ALTOSAAR / Urmas Vaino viimane saade oli kui värske sõõm õhku“.
Siin võiks muidugi jääda vaidlema ka detailide üle – et mis oli värskem, kas sõõm või õhk ise, aga ma pole (eesti) filoloog. Mäletan, et kui praeguseks juba lahkunud putinlasest Tallinna aukodanik Aleksei Semjonov üritas 1983. aastal tõlkida Ruja venekeelse plaadi jaoks „Tangot“, siis naersid Moskva Melodija kunstinõukogu liikmed ennast magnetlindi ribadeks: tüüp tõlkis „enne joodi veel pisut Martelli“ nagu „и глоток золотистый Мартеля“ ehk nagu „ja Martelli kullakarvane sõõm“.
Ega tollal N.Liidus olid Martelli kättesaadavusega lood nagu nad olid, ja seda hüsteerilisemalt hirnusid heliloojad ja luuletajad: et Martell võib olla kullakarva, aga sõõm…
See „värske sõõm õhku“ kõlas eriti irooniliselt pärast endise EKRE liikme Argo Luude prügiladude põlengut Lasnamäe külje all. Ime, et mõni „uuriva ajakirjanduse“ õlleseltskond ei avaldanud midagi säärast, et ohtlikke jäätmete mäed olid pandud põlema prigožinlaste poolt härra Helme ülesandel et maksta Luudele kätte reetmise eest.
Ükski ajakirjanduslik molkus muidugi ei kirjuta, et prügikuningale ei antud pangalaenu, öeldes otse, et EKRE liige neilt laenu ei saa. Uuriv ajakirjandus, my ass…
Aga tuleks tagasi A. Altosaare lapssuisuse juurde:
„Teisipäeval, 23. mail oli ETV eetris Urmas Vaino juhitud «UV faktori» hooaja viimane saade, mis pani ka telemehe karjäärile särava punkti. Sest saatekülalised pakkusid nauditavat sõnadega ümberkäimise oskust, mitmetes aktuaalsetes küsimustes eri arvamustel olnud inimesed näitasid, kuidas on võimalik üksteist austades oma mõtteid ja seisukohti esitada ning teisi kuulata. See oli kui sõõm värsket õhku riigikogu umbseisu kärajatele ja arvamuskülgedel üksteisele ärapanemise bakhanaaliale. Meil on omad arvamused kõigi elunähtuste kohta. Need võivad paljude teiste inimeste omadega kattuda, kuid võivad olla ka risti vastupidised. Teistega mõtteid vahetades, seltskondades, koosolekutel või avalike foorumitel sõna võttes on meie valik, kas tahame ennast välja elada või soovime, et meie väiteid ja mõtteavaldusi kuulataks ja kaalutaks,“ kirjutab Altosaar.
Hea essee meie oravate poolt hävitatava eesti kooli viienda klassi õpilase kohta.
Kuid isegi Aimar Altosaare lapsikult väljendatavad aabitsatõed olid siiski palju sisukamad, kui stuudiosse kogunenud „ekspertide“ suust tulnud mulin.
Jah, mulinat võibki takistamatult esitada ja teiste mulinat kannatlikult kuulata. See „nauditav sõnadega ümberkäimise oskus“ on inimkonnale tuttav 1980. aastatest, mil areenile tuli USA laulja nimega John Paul Larkin alias John Scatman. Ta kannatas tugeva kogelemise all, aga suutis ülimalt ladusalt välja tulistada silpe ja isegi lühisõnu, mis ei tähendanud mitte kui midagi. Sellist muusikat oska(k)s Altosaar kindlasti hinnata.
Muide, kui Filipp Kirkorov käis minu saates ja ütles, et teda võeti Tallinnas vastu nii, nagu kohane vastu võtta staare, siis ma mainisin, et mitte kõiki ei võeta nii hästi vastu – kui maailmakuulus Scatman tuli Eestisse, ei oodanud teda lennujaamas mitte keegi. Filipp oleks nagu kõrvust tõstetud! Leebus, ülbe mölakas, ja leebet juttu jätkus kauemaks.
AA väide, et too saade „pani telemehe karjäärile särava punkti“, on enneaegne: Urmas on noor andekas inimene, isiksus, kel on kõik veel ees. Eriti kui ERR-i juhatuses teostataks sanitaarremonti ja tõrjet. Mõni kättemaksuhimuline tühisus on seal pukile liiga kauaks istuma jäänud. Altosaar kuulaku Urmase poolt Vilja Kiislerile antud intervjuud.
Viimane UV aga meenutas tõesti mullivanni, milles mõnules suur sümpaatne morsk. Külaliste põsed olid tähtsalt täispuhutud ja nad ajasid välja palju sooja õhku.
Nagu oleks stuudios mitu viisaastaku saavutustest rääkinud Brežnevit.
„Sõna on inimese kõige mõjusam töövahend ja inimmaailma kujundav jõud. Sellega oskuslikult ümber käies loomegi seda elu, mida armastame, ning ehitame ja hoiame sidusust teiste inimestega,“ kirjutab Postimehe ajakirjanik Aimar Altosaar.
See sõna „sidusus“ on taolistes mõttetusteavaldustes lausa kohustuslik. Eks see üks sovetlik teineteise mudimine oli, mingi verbaalne teineteise rahuldamine.
„Soga“, ütleks selle peale Kaja Kallas.
+ + + + + + +
Veel üks Kallas – Kristina – on andnud intervjuu vene Postimehe peatoimetajale Sergei Metlevile. Haridusminister ja eesti keele surnumatja Kallas kurdab pealkirjas, et „opositsioon üritab kehtestada vähemuse võimu“.
See on päris naljakas väide ajal, kui koalitsioon kehtestab vägisi marginaalse seksuaalvähemuste kapriise ja tahtmisi, aga see Kallas ei jätagi sellise inimese muljet, kes enne mõtleb, siis ütleb.
„Seisame eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise eest läbi aegade“, kuulutab Postimees iga jumala päev. Eesti rahvuse ja kultuuri eest seismine väljendub ka seekord selles, et venekeelne intervjuu on täies mahus tasuta ja eesti keeles lugemise eest tuleb maksta.
Kuna aga mina venelasena ei maksa põhimõtteliselt eestlaste ja eesti keele ahistajatele sentigi, tutvusin tasuta venekeelse variandiga ja nautisin mõningaid kohti.
Sergei Metlev: „Nüüd pöördub opositsioon Riigikohtusse. Mida te ootate Riigikohtult?
Kristina Kallas: „Kohtult ei saa midagi oodata, kohus peab tegema oma tööd. Ma ei saa öelda, mida ma tõesti temalt ootan. Ootan seda, et kohus asub Eesti Konstitutsiooni kaitsele, see on meie kõigi huvides.“
No näete: Kallas ei saa öelda, mida ootab kohtult, aga saab öelda, mida ta kohtult ootab. No see inimene on ju segaduses. Pehmelt öeldes.
Kallas: „Mentaliteet on vene sõna, me seda ei kasuta (sõna on olemas Eesti keele instituudi elektroonilises sõnaraamatus – tõlkija märkus).“
Juurteta haridusminister ei tea isegi seda, et antud sõna autoriks peetakse Lucien Lévy-Bruhl’i (1957 – 1939), prantsuse filosoofi, etnoloogi ja antropoloogi, kes oli rahvuselt juut. Haridusminister ei tea, et eestlased kasutavad seda sõna, ja ei tea ka seda, et sellel ladinakeelse päritoluga terminil ei ole vene keelega mitte midagi pistmist.
Kallas Ivangorodi (Jaanilinna) kontserdist: „Kui ma ise oleksin tol päeval Narvas tööl, ma sõidaksin sinna promenaadile. Ma täiendaksin endaga nende arvu, kes seal seda vaatas.“
Kunagi ütles see Kallas, et Krimmi okupeerimine Venemaa poolt mõjutas positiivselt Narva venelaste enesehinnangut. Jaak Madison pööras sellele tollal KaPo tähelepanu, ja tulemusena on see Kristina Kallas nüüd haridusminister. Hea töö, sõbrad! Ikka Eesti eest! Eestil jalad ees!
Eesti 200 ongi Eesti Vabariigi laiba veotoimkond.
Ivan Makarov
