Eile õhtul toimus ETV valimisstuudios eurovalimiste erakondade esinumbrite pikk väitlus. Martin Helme (EKRE), Evelyn Sepp (Eestimaa Rohelised), Margus Tsahkna (Eesti 200), Marina Kaljurand (SDE), Riho Terras (Isamaa), Urmas Paet (Reformierakond), Mihhail Kõlvart (Keskerakond) ja Lavly Perling (Parempoolsed) esitasid oma plaane ja programme.
Väitlusest kui sellisest oli asi mõnevõrra kaugel, kui välja arvata Martin Helme kiired faktipõhised episoodid ja Lavly Perlingi terav kriitika koalitsiooni aadressil.
Näiteks Gruusias sealse seadusliku võimu vastu koos mägilastest mässajatega välja astunud Eesti peadiplomaat ehk välisminister Margus Tsahkna ei suuda ju toetuda ei loogikale ega tervele mõistusele (tal näib puuduvat igasugune), faktidest rääkimata, seepärast lükkab ta kõik oponentide argumendid ümber, süüdistades neid kremlimeelsuses. Ma ei tea ja ei tahagi midagi teada Tsahkna intiimelust, kuigi ta ise kaunistab oma välisministeeriumi geilippudega, aga jääb mulje, et tal ei tekki erektsioonigi, kui ta Kremli ei maini. Arusaadav, et Europarlamenti teda ei valita ja tal pole midagi kaotada, aga rumalamat poliitikut pole Eesti võimurite seas nähtud. Karl Vaino oli ka terasem.
Mis võib olla sellest kurnavalt pikast „debatist“ poliitiliselt veel igavam? Kaks asja.
Esimene: Riigikogu istung, kus esimees ei luba esitada küsimusi ja vaigistab rahvaasemike mikrofone (see stiil imbus ka ETV valimisstuudiosse, kui Mihhail Kõlvartit katkestati poole sõna pealt ja mindi saatega edasi, nagu polnuks Kõlvartit stuudios olemaski).
Teine: „ERR-i žürii“ aruanne saates osalenud poliitikute esinemiste hindamisega pallides, nagu oleks tegemist mingisuguste Eurovisiooni „kvääridega“, et kes nendest oli kõige „kväärim“.
Natuke hindajatest: politoloog Tõnis Saarts ei ole rumal mees, kuid on poliitiliselt angažeeritud vaatleja, kes vastasel juhul ei saakski nii palju eetri- ja trükimahtu.
Nõukogude ajakirjanduse linnareedasaurus Raul Rebane on ikka veel pinnal täpselt samal põhjusel, kuid erinevalt Saartsist, kes vähemalt üritab olla analüüsiv, põeb Raul riikliku seltskonnastaari kompleksi. Ei viitsigi süüvida, üritab vaid vaimukas olla.
Põim Kama on aga lihtsalt üsna mõõdukalt haritud tigedavõitu aktivist. Ja kõiki „žürii“ liikmeid ei viitsigi siin loetlema hakata.
Anvar Samost vaatamata oma hommikuedevusele Terevisiooni uudiste klaasseina taga (siis pangu tähele, et täna esimeses 5-minutilises uudistekompilatsioonis kokutas diktor valmis teksti maha lugedes umbes 10 korda) on siiski tõsiseltvõetav tegija ja tema hinnangut debatile tsiteerikski:
„Oma keskmisest paremal tasemel esinesid teisipäeva õhtul paar esinumbrit. Riho Terras ei leidnud alguses üldse pidamist, aga saate teises osas pärast “Aktuaalset kaamerat” improviseeris lausa väikese tervikliku kõne Euroopa suurriikide Ukraina toetuse vähesust ja silmakirjalikkust rünnates.
Martin Helme puhul jäi silma konkreetsus sõnumi edastamisel, samuti võime teiste jutust kiiresti nõrkusi leida ja neid publikule enda argumentide tõestuseks serveerida.
Marina Kaljuranna osas võib oletada, et ta läks reitingute liidrina kindla peale. Kordas samu jutupunkte, mis olid ennast varasemates esinemistes turvalisena näidanud, ei riskinud. Mõnes vähema publikuga esinemises on Kaljurand olnud sisukam ja vähem klišeedes.
Hoopis teistsugusena mõjus sarnase taktika valinud Urmas Paet. Tema oli liider teemast mööda rääkimisel, samuti seekord ainus, kes põhjendamatult vahele segada üritas ning jättis ühemõttelise mulje, et on tulnud ETV stuudiosse väheolulist, kuid ebameeldivat kohustust täitma.
Lavly Perling ütles mitmed erakonna vaates olulised asjad ära, tegi seda vilunult, kuid sära oli vähevõitu. Sarnaselt Helmega oli Perlingul selge maailmavaateline positsioon.
Esimest korda erakonna juhina suures televäitluses osalenud Evelyn Sepp üllatas sellega, et kui Rail Baltic kõrvale jätta, siis kõik tema repliigid oleksid vabalt võinud tulla Reformierakonna poliitiku suust.
Margus Tsahkna ei üllatanud, vaid lubas metsikult suuri investeeringuid, kiibitootmise Eestisse toomist, Ida-Virumaa muldmetalle ja Soome tunnelit. Jõhkratest kärbetest siiski juttu ei tulnud.
Mihhail Kõlvart jäi pea täiesti kõrvaltvaatajaks-kommenteerijaks.“
Härra Samost oli ainuke „žürii“ liikmetest, kes pani tähele, et Marina Kaljurand oli saates sisuliselt sillerdav seebimull (minu, mitte A.S. väljend – I.M.). Teised hindajad aga kuulutasid Rajevskaja tähtsaima valimiseelse debati võitjaks.
Mulle meenutas Marina Kaljurand eile Tartu vene algkooli kardetud õppealajuhataja Dinat (isanime ei mäleta), kes oli võrreldava tegumoega tädi, aga kui tuli kooli „üldlineika“, siis tõmbas ta kaela ümber samuti punase kaelaräti ja rõõmsa kaljurannaliku häälega kuulutas pioneeritõdesid.
Tuli kõvasti tuttav ette. Marina Kaljurand oli eile 1960ndate sotsialismi kehastus, pensionieelikust pioneerijuhi tülpinud lapsi ärritav kuju. Kuid kui too Dina oli soliidsemalt riides, siis Marina tõmbas eile selga midagi öösärgi taolist. Rõõmsa häälega välja hõigatud mažoorsed loosungid, mingi põhjendamatu slaavilik ülesehituslik entusiasm, nagu BAM-i komsomoliehituse avamisel, millele järgnes nõukogude kriminaalide kokkuajamine orjatööks.
Kui eestlased valivad Europarlamenti kedagi taolist, pluss emotsionaalselt ülesköetud homokirjanik Mikser, siis väärivad nad küll praegust valitsust.
Hurraa, lastetoetuste ja pensionide kärpimine ruulib! Maha rahvusriik, elagu 100 erinevat sugu ja kõikide rasside segu!
Kõigi maade marksistid, ühinege!
Ivan Makarov
