Kõik, kes vaatasid Riigikogu infotunni ülekannet, kus Kaja Kallas ületas järjekordsed riiki juhtiva köögitüdruku rumaluse kõrgused, nagu teeb seda teivashüppes iga kord Armand Duplantis, olid kindlasti mõnevõrra tülpinud: no ei tule sealt enam mitte midagi. Ainult traditsiooniline „ise oled loll!“ Liivakasti lapsed lubavad lisaks veel kaevata isale. Vahel lausa mõlemale.
Vahelduseks oleks pidanud vaatama ETV2 saadet „Otse uudistemajast“, kus Euroopa Parlamendi erisaates kohtusid Eesti 200 esindajad Gruusia riigipööraja Margus Tsahknidze ja tuhandenäoline pedagoog Indrek Tarand.
Tarand kolib ühe erakonna juurest teise erakonna seltsi ja seoses temaga tuleb meelde kas rändav ishias või rändav tromb. Viimane on muidugi eriti jube: ennast lahti rebinud tromb rändab organismis, kuni topib endaga kinni mõne tähtsa avause, ja siis on lõpp sel organismi lool. Mõned arvavad, et trombe saab lahustada suure annuse alkoholiga, nii et trombiga võitleva inimese tunneb näost kohe ära.
Loomulikult ei vihja ma tuntud karsklasest Tarandile, sest ma ei väida, on tal sees tromb või mitte, vaid võrdlen ilukirjanduslikult teda ennast rändava trombiga. Ülekantud tähenduses. Oleksin võrrelnud soolatüükaga, oleks see ehk isegi riivav. Aga tromb on ju midagi romantilist. Tema teekond on nagu Odüsseuse eksirännakud.
Härra Tarandi esinemine saates oli teatud mõttes nauditav – erinevalt välisministri traditsioonilisest värvitust plämast. Tsahkna jõudis nähvata ka saatejuhile Indrek Kiislerile, süüdistades ajakirjanikku hunniku loosungite kasutamises ja ebapädevuses. Ime et mitte Kremli jutupunktides. Erakordselt igav ja üksluine, aga tige inimene.
Indrek Tarand aga oli suursugune: võrdles ennast suuruselt Cristiano Ronaldoga, keda ihaldavad kõik koondised, ja tituleeris iseennast Eesti Poliitika Superstaariks. Konkurent Urmas Reinsalut nimetas pooljuhiks, Ossinovski sotse võrdles laialivalguva pardikakaga (mitte lausudes sõna „kaka“ – I.M.). Arvas õiglaselt, et Europarlamendis tuleks tööd teha, mitte aga romaanikesi kirjutada; ütles, et teda, Tarandit, ootavad Brüsselis kõik fraktsioonid ja et M.Kaljuranna juttu ta toetab – tingimusel, et Kaljurand selgitab, millest üldse räägib. Ja nii edasi. Vingelt pani (mitte tina – I.M.).
Lõbus oli see jutt, aga jäi mulje, nagu Indrek Tarand oleks, nagu siis Toompeal… No et veenev oli. Kuidagi eriti veenev.
Kui Ronaldo mängiks meie välisministeeriumi juures jalgpalli, võiks ta seal ju samuti neljakäpukile või lausa kõhuli kukkuda, et päästa oma kehaga meeskonna kehva väravavahi väravaid. Sest ka ründaja võib kukkuda palli peale tingimusel, et kätega ei puutu.
Huvitav, kas ka teised riigid delegeerivad Europarlamenti kedagi sarnast?
Miks me ei tee, nagu Eurovisiooniga – saadaksime Brüsselisse Kreisiraadio-2024 koosseisus Juku-Kalle Raid, Indrek Tarand ja Aivar Riisalu.
Leto Svet, lutše v mire net!
Ivan Makarov