Oli see vist paar aastat tagasi, kui „Meediakriitika“ toimetaja Andri Kiige pöördus mu poole murega: et tead, Ivan, sa astusid just EKRE-sse ja kandideerid valimistel. Meediakriitika ja eriti mina, Andri, tahame olla poliitiliselt täiesti sõltumatud, nii et sinu, Ivan, parteilisus heidab mu üritusele varju. Et mul, Andril, on juba ühe poisiga räägitud, ta tuleks asemele.
Loomulikult nõustusin lahkuma kohe, kuid kui asjast sai teada Objektiivi peatoimetaja härra Markus Järvi, kelle suhtes eksisteerib vene keeles täiuslik mõiste „порядочный человек“, oli ta väga üllatunud ja ütles, et see asi jääb nüüd küll ära ja et Meediakriitika kas jätkab härra Makaroviga või lõpetab ilmumise.
Siis algasid ka peavoolumeediast tuttavad tavakohased nipid: Andri hakkas kõiki minu lugusid kontrollima, hoolikalt parandama, juba meie videomeistri virtuoosselt monteeritud lõike ümber tegema, et mitte öelda et lörtsima, ja saatest välja jätma, viidates, et talle teeb minu kohta märkusi „inimene, kelle arvamust mina, Andri, ei saa mitte kuidagi ignoreerida.“ Ma sain aru, keda Sa silmas pidasid, hea Andri. Lõpuks pidin ju ka juba omaks saanud Objektiivist lahkuma ja praegugi kaevatakse mu peale, nii et vähe pole.
Hea küll, vastasin Andrile, et ära siis ignoreeri oma „halli kardinali“ juhiseid. Pressing muutuski aina intensiivsemaks.
Viimane piisk minu isiklikusse eneseväärikuse karikasse langes siis, kui Andri helistas mulle teel olles: et ta natuke hilineb saatesse, kuid kihutab ja 10 minuti pärast on kohal, mina aga rääkigu talle otsemaid põhjalikult, millest kavatsen meediakriitikas rääkida. Ma muidugi soovitasin tal jälgida teed, jõuda turvaliselt kohale ja 10 minuti pärast siis räägime. Ta käis siiski õudsalt peale, aga kuna minu jonn ületab iga keskmise eestlase oma, lõpetasin ma tolle rumala kõne ära.
Jõudes kohale hakkasin hea videooperaatoriga üht minu videolugu eelmonteerima, kui ruumi sisenes lahtiriietamata Andri, tormas, vildid jalas, foonikasse ja nõudis, et näidake nüüd kohe, mida te siin praegu teete. Mina ütlesin, et lõpetame monteerimise ja siis näed, enne kui saatesse läheb. Kuid Andri oli endast väljas ja nõudis kohest kontrollimist. Et olen saate toimetaja ja võin selle siin kasvõi kohe ära jätta – nii praalis hea kolleeg.
Ma tõusin, tõstsin EKRE kaabut (kujundlikult, mul ei olnud peavarju kaasas) ja panin enda järel hoolikalt ukse kinni. Kui mulle helistas hea Markus Järvi, olin juba trammis. Härra Järvi küsis, kas on välistatud, et ma jätkaksin saates. Vastasin, et välistatud, ja tänasin sellise vapustava võimaluse eest, mida nautisin lausa mitu kuud. Kirjutasin Objektiivi jaoks härra Markuse palvel ka lahkuja tänukirja Andrile. Kusjuures olin siiras. Aitäh talle.
Paari päeva pärast tuli mu asemele samuti EKRE liige ja samuti valimisnimekirjas olnud kaassaatejuht, minu poolt väga lugupeetud inimene. Nii et minu probleem ei olnudki ei erakondlikus kuuluvuses ega kandideerimises. Olen pärast lahkumist paar korda Meediakriitikat toetanudki lugudega Uutes Uudistes, kui Andril ja Svenil oli näiteks annetuste korjamise kampaania. Aga nagu ka venekeelse raadio puhul, kus ma töötasin 30 aastat ja siis sunniti lahkuma, nii ka Meediakriitika puhul ei ole ma neid saateid enam mitte kunagi kuulanud-vaadanud ega raadiojaama ja Meediakriitikat kommenteerinud. Minu jaoks oli see eluetapp lihtsalt lõppenud ja muid teemasid on ju maailm.
Kuna Meediavalvur on selline lugude sari, mis toob lugejate silme ette nii üsna eksklusiivset informatsiooni kui ka nähtava varjatuid tahkeid, pean kahjuks esimest ja viimast korda rääkima Meediakriitikast midagi muud, kui põhjendatud komplimente.
Panin tähele, et see Meediakriitika ei ilmu juba üle kuu aja ja tutvusin seetõttu kui meediavalvur Andri poolt äsja avaldatud selgitustega. Tsiteerin ühte lõiku:
„Küsimus, mis on olnud no mitmetel inimestel keelel, mida palju ka küsitud, et siis see, kas Meediakriitikast saab erakonna meedia. Ja vastus on sellele lihtne: ei saa. Nimelt on Sven Sildnik, meie üks kahest saatejuhist, kuulunud erakonda EKRE kogu aeg, ja vaevalt et Meediakriitikat seni ikkagi EKRE erakonnameediaks peab, et oleme selgelt ajanud oma asja, seejuures vahel kritiseerides ka erakond EKREt, kui seda vaja on. Ja nii ei hakka me nüüd ajama ka mitte ERK asja, ja kui vaja on, siis tuleb ka ERK-d kritiseerida – seda hoolimata sellest, et ka mina ise selle erakonna liige olen, Meediakriitika jääb saatena sõltumatuks hoolimata sellest, kuhu selle saatejuhid kuuluvad. See on ennekõike isikliku kultuuri küsimus.“
Edasi kinnitab Andri, et Meediakriitika jääb edaspidigi võitlema ebaeetilisuse jne vastu.
Kindlasti tervist, jaksu ja hästi palju eetilisust saatele endale.
Andri Kiige on tagasihoidlik inimene ja ilmselt just selle tõttu ei maininud, et ta pole mitte ERK-i lihtliige, vaid on erakonna juhatuse liige. Oleksin jäänud huviga ootama, kuidas erakonna juhatuse liige hakkab kritiseerima Meediakriitikale omases pilkavas stiilis näiteks ERK-i esimehe härra Henn Põlluaasa väljaütlemisi ja tegemisi, aga kuna olin ise tihedalt seotud, ei hakka ma saadet edaspidigi vaatama. Et ei tekiks kiusatust.
Väide, et partei juhatuse liige saab olla poliitiliselt erapooletu ja kritiseerida vajadusel omaenda juhatust Meediakriitikas, on vahva. See on Baskin. Isegi Gogol, kel allohvitseri lesk „Revidendid“ olevat iseendale vitsa andnud. Ma naersin. Tuli meelde NLKP KK Poliitbüroo aastail 1966-1971. Et selle liige Mihhail Suslov esineks regulaarselt NLKP KK ajalehes „Pravda“ Brežnevile, Suslovile ja Andropovile pasunasse andes.
Jäägem nüüd ükskord ometi tõsiseks.
Tuli meelde ka see, kuidas mu endine hea kolleeg Lauri Hussar Postimehe peatoimetajana oma tulevase erakonna Eesti 200 asju korraldas.
Head mehed, ainult et eetika koha pealt on nendel midagi sassi läinud.
Kahjuks on konservatiivne meedia lõhenenud, ja seda juba ammu. Mõnest „eesti-eest-patriootilisest“ väljaandest, kus saavad pidevalt sõna Koos/Vmeste aktivistid läbisegi endiste ekrelastega, üritan ma käia laia kaarega mööda.
Mitte isegi eetika, vaid isikliku hügieeni huvides.
Ivan Makarov