Elame äreval ajal, ja see pole mitte üldine kõnekäänd, vaid konstateering. Aga ka nüüd nalja peab saama. Muidu langeb ühiskond masendusse.
Kersti Kaljulaid väitis veel seitse aastat tagasi, et terroriohu eest aitab meid kaitsta ilmalik riik. „Just see, et Eesti on rangelt ilmalik riik, tagab meile sellise olukorra, kus me ei pea kodumaal nende asjade pärast liiga palju muretsema,“ oli Kaljulaid kindel.
Teadlane Peeter Espak ütles siis Postimehele:
„Eesti riik on usuliselt neutraalne – ei ilmalik ega vaimulik nähtus, mille ülesandeks on garanteerida turvaline kooseksistents eri maailmanägemustele, sh islamile… Efektiivselt suudab riiki kaitsta hea väljaõppe ja adekvaatsete teadmiste pagasiga vaenlast õigesti identifitseeriv ja nimetav korrakaitsja või „sõdur“, hoolimata tema riigi või isiku usulistest veendumustest. See on ka ainus, mida surmakultuslane päriselt kardab – selleks on hirm tugevama endast lugu pidava ja õiglase vastase ees, kelle eest pääseb ainult kas põgenedes või kohanedes.“
Kuna Eesti elanikud on veel enamasti „usuleiged“, nagu kurdavad mõned kirikuhärrad, siis ilmselgelt on Eesti ikka rohkem ilmalik. Seepärast on täiesti lubamatu, kui näiteks teatud usulised ringkonnad üritavad survestada poliitilisi erakondi, meediat ja üritada tühistada mõnesid arvamusliidreid. Inkvisitsiooni ajad on õnneks kauge minevik.
Aga siin too lubatud naeruhetk: kui Eesti meediaruum hakkas äkki mattuma religioosse hüsteerilisuse vahutava laine alla, kui pealkirjades prevaleerisid sõnad „saatan Pariisis“ ja muu säärane, kui ei olnud enam vahet Eesti väljaannete ja näteks Solovjovi, Dugini, Zahharova ja teiste fašistide ja mustasadalaste pealkirjade vahel, ja see kõik, rõhutan, meie teaduse ja kõrgtehnoloogiate poolest kuulsas e-riigis, kus piisab vaid sünapsi olemuse mõistmisest (rakkudevaheline ühendus, kus toimub elektrilise või keemilise signaali ülekandumine ühelt neuronilt teisele neuronile või sihtrakule), et mitte enam tõsiselt võtta teatud muinasjutte – siis tuli mulle meelde vana nõukogude komöödia „Ivan Vassiljevitš vahetab elukutset“, kus peakangelane, andekas leiutaja, ehitab valmis ajamasina ja läheb koos teise oma kaasaegsega läbi aja Ivan Julma aegsesse Moskvasse.
Neid märkavad seal tolle ajastu inimesed, kes ehmuvad kaameks ja hakkavad siis kõik kisama: deemonid, deemonid, deemonid! Ja hiljem peavad „deemonitele“ ka ajujahti.
Vaadake ja ehk tunnete seal mõne oma tuttavagi ära.
Ma naersin ja pinge kohe langes.
Ivan Makarov
