Paar päeva tagasi korraldati Sankt-Peterburgis haarang ja nabiti kinni üle 2000 migrandi, osa deporteeritakse kohe. Venelaste kannatus hakkab katkema – ajal, kui nende kangelaslikud pojad vabastavad Ukrainat natsistidest ehk ukrainlastest, korraldavad immigrandid Neevalinnas massikaklusi, vägistavad grupiviisiliselt naisi ja lapsi, märatsevad, pussitavad ja tapavad.
Pariisist aga viiakse praegu minema tunduvalt suurem kogus kutsumata külalisi, kes jäävad siiski riiki. Põhjuseks lähenevad Olümpiamängud.
Postimees vahendab täna The New York Timesi loo „Macron viib kodutud sisserändajad olümpiaks bussidega Pariisist minema“. Uudisele reageeris kohe Postimehe püsikommentaator Erki Mägi: „Pagan, Pariisist Aafrikasse buss ei käi. Macron peaks sellise liini avama.“
Paraku ei päästaks Prantsusmaad ka otsebussid Eritreasse ja kõigisse muudesse sealsetesse jubedatesse riikidesse: sealtpoolt tuleb Euroopasse rohkem pilgeni täis paate, kui jaksaks tagasi viia ka terve Tallinna bussikoondis, mis ei suudaks minema viia ka Tallinna linna üle ujutanud umbkeelseid.
„Prantsusmaa valitsus on viimase aasta jooksul viinud tuhandeid kodutuid sisserändajaid bussidega peagi olümpiamänge võõrustavast Pariisist minema. Pariisi kõrge linnaametniku Christophe Noël du Payrati sõnul on ametivõimud viimase aasta jooksul linnast, peamiselt Seine-Saint-Denise’ piirkonnast, välja saatnud ligikaudu 5000 inimest. Enamik neist on ilma perekonnata vallalised mehed. Linnaametnikud julgustavad neid astuma bussidesse, mis suunduvad lõunapoolsetesse linnadesse, nagu Lyon ja Marseille, kus aga sobivaid eluasemeid napib,“ tõlgib Postimees.
Õõvastav. Kas siis paljukannatanud Marseille’is on siis veel vähe neid „sisserännanud vallalisi mehi“?
Aga kõik see oli juba meie ajaloos olnud: 1980. aasta Moskva olümpiamängude ajaks tehti Moskvaski suurpuhastus: linnast saadeti välja vähemalt 101 kilomeetri kaugusele kõik kodutud, joodikud, narkarid, spekulandid, tööpõlgurid, kohtulikult karistatud inimesed ja suurem osa prostituute.
Linn oli nagu kaunis postkaart: puhtad tänavad, ei mingit kuritegevust, ei mingit defitsiiti, kerjuseid, huligaane, muidu koledaid lõustu ega isegi tüütuid lapsi.
Seda kõike tehti vastavuses 1979. aasta juulis NLKP KK sekretariaadi poolt kinnitatud protokolliga nr. 168/6c, mis oli hoiatusega „täiesti salajane“ pika laialivalguva pealkirjaga dokument: „Ajutistest sissesõidupiirangutest Moskvasse Olümpia 80 ajaks ja Moskva ning Moskva oblasti kodanike suunamisest ehitussalkadesse, spordi- ja pioneerilaagritesse ning teistesse puhkepaikadesse 1980. aasta suvel“. Ettepaneku algatajad olid KGB, NLKP Moskva linnakomitee, siseministeerium ja olümpiamängude orgkomitee.
Erand „kahtlase elemendi“ seas oli tehtud vaid nende välisvaluuta eest teenuseid osutanud prostituutide jaoks, kes tegid koostööd KGB-ga: nad võrgutasid vajalikke väliskülalisi, et neid saaks siis šantaaži abil värvata nõukogude luure poolt.
Teisitimõtlejate ja inimõiguslastega ei tseremoonitsetud – neid haarati nii päeval kui ööl. „Enne Olümpiat terve öö karjusid inimesed, keda püüti kinni ja lohistati vanglamasinatesse. Õuduse ööd, miilitsad olid aga nagu saaki varitsevad lõvid. Karjusid lapsed, karjusid naised, mehed. Kui mõni naine meeldis, siis ta võetakse kinni: ta karjub, ja nemad pärast tulevad purjuspäi tagasi ja jutustavad, milline naine oli parem, milline ise andis viha pärast alla, et „võtke mind!“. Nad arvasid, et praalivad vaikselt, sest olid ju purjus. Kuulad – ja juuksed tõusevad püsti nendest juttudest,“ tsiteerib Vladimir Bukovski USA saatkonda varjunud inimese kirja raamatus „Vene rändaja kirjad“.
Kõik uus on hästi unustatud vana.
Ivan Makarov