EKRE on nagu too toetuspunkt, mille abil lubas Archimedes nihutada Maa paigast: alati, kui on vaja kinni mätsida järjekordne reformierakonnaga seotud jälkus a la Kaja Kallase vene pereäri, lohistatakse välja mõni rahvuskonservatiividega seotud seik ja tehakse sääsest elevant. Et keegi võttis palju kütust. Paraku võttis küll.
Ja siis hakatakse seda kütuse lugu kordama päevast päeva hommikust õhtuni, ning selle mudamassi alla maetakse fakt, et peaminister häbistab küll iga päev terroririigi vastaste sanktsioone rikkujaid ja nõuab uusi sanktsioone, aga samas annab raha vene äri jätkamiseks. Poolteist aastat mängitakse lolli ja muudkui toetatakse perekondlikult Venemaa julmale sõjale orienteeritud majandust.
Mööda Eesti raudteed kulgevad öösiti vene naftarongid, aga me neid ei näe, sest kõik pilgud on pööratud tankla poole, kus nüüdseks juba endine ekrelane kuluhüvitise eest aplalt kütust ostis.
Ka mõni kohvipaksu politoloog jahib klikke EKRE nime peibutiseks kasutades. Tarokaardid laotatud, pendel kiigub, kuivatatud seamagu haiseb, aga öelda pole suurt midagi, sest politoloogiline toodang Eesti Vabariigis on alati mingi kallutatud vastutustundetu häma, üks ja seesama, nagu lõputu Brežnevi ettekanne NLKP kongressil.
Lõuna-Eesti Postimees avaldaski järjekordse loo, kus EKRE kõlav nimi on pistetud pealkirja – muidu kes seda reformierakonna õukonnaanalüütikute verbaalset pidamatust lugemagi hakkaks. „Politoloog Rein Toomla: EKRE on nagu halb maletaja, kes käike ette ei mõtle“, vahendab Postimees.
Postimehe lugeja Edvard Lõhmus täheldab oma kommentaaris:
„Käesoleva artikli põhjal ei saa kuidagi härra Toomlat pidada mingiks politoloogiks. Pigem on ta ühe konkreetse partei s.o. reformierakonna eestkõneleja. Peaminister Ratase ajal kui oli arutlusel rahvahääletuse korraldamine kasutasid ka reformid obstruktsiooni, selle on härra “politoloog” millegipärast unustanud. EKRE seisab eesti rahvuse säilimise ja võõrtööjõu sissetoomise vastu ja see on ainuõige arvestades meie demograafilist seisu. Meie võimed põgenikke vastu võtta on ammu ammendunud. Tunnistage et üks maksutõusude põhjus on just selles.“
Analüüsigem meiegi natuke poliitanalüütiku Toomla juttu.
„16. novembril 1988 võttis Eesti NSV ülemnõukogu vastu otsuse ENSV suveräänsusest. Kuidas seda otsust 35 aastat hiljem lahti mõtestada?“ küsib Toomla.
Ja kuigi siis polnud veel mitte mingit EKRE-t, mis loodi alles 2012. aastal, ehk peaaegu veerand sajandit hiljem, on ammuse ajaloolise otsuse mõtestamiseks ikka vaja EKRE-t, sest muidu ju ei saa ja ei suuda. See on Toomlale nagu politoloogiline viagra – kui alla ei kugista, siis ajakirjanduslikku pauku ei tule. EKRE on selliste politoloogide jaoks kohustuslik nagu sovetile viin, mille peale nuusutatakse oma vatijope varrukaid või hammustatakse erinevaid suupisteid heeringast kaaviarini, kusjuures eesti politoloogid ilmselgelt hammustavad sakummi täiesti ebapiisavalt.
Loomulikult ka halb maletaja mõtleb oma käigud ette, ja tema taset näitab see, kui palju ette ta mõtleb. Maletajat, kes ei mõtle oma käike ette, lihtsalt ei eksisteeri, mida Toomla ilmselt ei tea. Ta näeb malet läbi Ostap Benderi silmade.
Aga eesti rahvuslastega (siis veel natsionalistidega) on kompartei võidelnud Eesti okupeerimise algusest peale, ka igasuguste rahvusreeturite Raudade ja Smuulide kätega. Siis lasti ka seenelisi maha, vägistati talunaisi ja põletati eestlasi elusalt, taasiseseisvunud Eestis aga niivõrd brutaalset vägivalda enam ei rakendatud, kuigi peatselt saabuv vaenukõne seadus lubab nii mõndagi. Sellest räägib meile Maris Lauri kahjurõõmus nägu.
Guugeldasin natuke politoloogi Rein Toomla tausta ja selgus, et ta on tolle imelise inimliigi esindaja, kes kõik hakkasid tegutsema kohe pärast EV taasiseseisvumise hetke. Nii et sündis – ja hopsti kohe europoliitikasse ja uue elu ülesehitustöösse. Paljude vasakliberaalsete reformimeelsete tegelaste biograafiad Vikipeedias algavad just Laulva revolutsiooni võidust ja vene vägede väljaviimisest. Nad kõik jooksid tankidele järgi ja viskasid neid mädanenud kartulitega, mõni komistas ja kukkus end lausa sotsiks. Kusjuures Rein Toomlal pole isegi vikibiograafiat mitte.
Aga üks huvitav seik jäi sõelale: tollal veel Tartu Riikliku Ülikooli juures oli 1963. aastal asutatud RSR ehk Rahvusvaheliste Suhete Ring, mis koondas rahvusvahelistest suhetest huvitunud üliõpilasi. Loomulikud olid sellised asjad tol ajal võimalikud ainult KGB luubi ja kontrolli all.
Ja ülla-ülla: „RSRi nimekamad vilistlased“ olid teiste hulgas sellised inimesed nagu Tiit Aleksejev, Jaak Allik, Anna Maria Galojan, Siim Kallas, Eero Loone, Peeter Sookruus, Karmo Tüür, Rein Toomla.
No ikka ilgelt odioossed tegelased – veta üks ja peksa teest.
Seal ongi meie kommunistliku politoloogia kodukallas, allikas ja sookruusaga täidetud liivakast.
Mõni ime siis, et nad ei saa läbi EKRE-ta. Ikka toosama vana klassiviha eestlastest kulakute vastu. Vähe maisi külvasid fašistid niisugused.
+ + + + + + +
Eestis on olemas punane politoloogia, aga vohab ka lilla koprolaalia. Kui näiteks Riigikogu liige Jürgen Ligi viljeleb lihtsalt üksluiset vasakliberaalset koprolaaliat, siis peavoolumeedia rikastab meie leksikoni ja esteetilist pilti just lillaga.
See ei juhtunud äkki: meie vaimuhiiglased – kirjanikud, kunstnikud, muusikud, (keele)teadlased – ei reageerinud õigeaegselt ja ühtselt popkultuuri kilbi varjus pealetungivale roppusele, ja mingil hetkel väljus nilbus ja häbematus igasuguse kontrolli alt (kontroll ei ole siin mitte tsensuur, vaid väljaannete ja toimetajate elementaarne lugupidamine oma lugejate ja vaatajate vastu).
Stuudiotesse ja kirjapilti ilmusid vaimust vaevatud ropu suuga mehed ja naised, kes hakkasid teineteist üle trumpama kõige rumalamate teemade ja kõige labasema kõnepruugiga. Seda kõike ei olegi võimalik kuidagi kommenteerida – ainult nii, et kui meie inimestel oleks vähegi lugupidamist iseenda ja ka oma laste vastu, ei maksaks nad ajakirjandusmajade rõvedikele sentigi omas taskust, ja siis vaataks, mis raha eest sajad nais- ja meeshoorad oma telepidudel homaare näost sisse ajaksid.
Siin paar kuvatõmmist – otsustage nüüd ise, on see ikka väärikate inimeste elu sellise lehkava lima sees, selles keha- ja vaimuräpaste joomaurgaste lehas.
Ivan Makarov