Venelased apelleerivad tihtipeale sellele, et Venemaa on niivõrd erakordne maa, et teised planeedi riigid ja asukad ei saa lihtsalt aru selle kommetest, eranditult headest kavatsustest ja erakordsest ajaloolisest missioonist.
Nagu kirjutas 1866. aastal Heinrich Heine isiklik tuttav, vene diplomaat, tsensor ja luuletaja Fjodor Tjuttšev, Venemaad ei saa ei mõistusega mõista ega mõõdupuuga mõõta – ta on täiesti eriline ja Venemaasse saab ainult uskuda.
Mina isiklikult uskuda ei saa ega taha, usaldada pole nagu põhjust, aga imestada ikka tasub. Viimase kahe aastaga on see riik tapnud orienteeruvalt üle miljoni inimese – ukraina sõdureid, tsiviilelanikke ja omaenda mobiliseerituid, kelle saatis terroristlikusse sõtta.
Kuigi Venemaal on kombeks jätta oma langenuid lisakaristuseks vaenlasele ja jälgida sealjuures kullipilguga, et mõni riik punamonumente ei liigutaks, riigi enda territooriumil hinge heitnud isikuid siiski maetakse (v.a. Lenin), kuigi vahel ei taheta mõrvatud teisitimõtlejate kehi peredele välja anda.
Ja rituaalkontorid sel maal on üks täiesti uskumatu teema. Täna avaldas Sankt-Peterburi linnaportaal fontanka.ru loo „Peksti hauaplaatidega. Peterburi lähistel kalmistul klaarisid konkurendid suhteid kurikate, kivide ja traumaatiliste tulirelvade abil“.
Viiburi rajooni Roštšino kalmistul ründasid surnumatjad viiekesi oma konkurente – 31-aastast matusebüroo tegevdirektorit ja teda saatnud 42-aastast dagestanlast. Pärast peksmist ja tulistamist sõitsid vaenulikud surnumatjad Infiniti maasturiga minema.
Üks kannatanutest nimega Mihhail rääkis politseile, et tuli kalmistule tööasjus ja levitas seal reklaamlehti mälestusmärkide paigaldamise ettepanekuga haudadele. Siis ründas neid salk konkurente, kes karjusid, et tulid hoopis nende elusid kustutama (гасить).
„Nad vehkisid kurikatega, minu kaaslast peksti hauaplaatidega – ta on tugev ja spordivarustuse abil teda pikali ei löö,“ pajatab Mihhail, lisades, et see oli konkurentide kätetöö: kalmistul võitlevad klientide pärast kolm juriidilist isikut. Kurikat maitsta saanud tegevdirektor sai kergemaid vigastusi, tema saatja aga raskeid traumasid, sest peksti kivist hauaplaatidega ja ka tulistati.
Ega Eestiski konkurente keegi säästa, meil on ainult viisid euroopalikumad: kuna peaministri Kaja Kallase pereäri teostas sõja ajal veoseid Venemaale, siis aeti konkureeriv firma Operail valitsuse jõuga laiali. Loodetavasti ei pekstud kedagi haiglasse ega tehtud vagaseks, aga mine tea, sest meil ju iga orava peer salastatakse 75-ks aastaks.
Mõni aeg tagasi toimus aga Königsbergis (praegune Kaliningrad) ka midagi võrreldavat: endine kaardiväe matusebüroo direktor sai 2,5 aastat sunnitööd selle eest, et üritas elusalt matta konkurenti teisest matusebüroost ja pani põlema mitu autot.
Asi oli nii: rituaalkontorisse tuli tütarlaps seoses oma ema surmaga. Sellest sai teada konkurent, kes tahtis kliendi üle lüüa ja selleks mattis elusalt konkurendi, kes ronis ise hauda, et siluda seestpoolt selle ääri. Mulla alt imekombel pääsenud kannatanu tormas kabuhirmus mullasena politseisse.
Veel üks nende kahe matusebüroo sõja episood toimus siis, kui nüüdseks süüdimõistetud surnumatjast direktor kallas konkurendi kontori juures seisnud firma mikrobussid üle bensiiniga ja süütas. Ühes neist hiljem avastati söestunud naise keha, kelle matused pidid toimuma jõululaupäeval.
Kurjategija püüdis eitada oma süüd, kuid kogu õudus toimus valvekaamerate vaateväljas.
Õudukate autorid üritavad kogu oma fantaasia abil šokeerida lugejaid ja filmisõpru, kuid vahel piisaks lihtsalt lugeda Venemaa siseuudiseid, sest seal on ausalt öeldes peale õõvastavate seikade ka terve annus musta huumorit.
Mis pole isegi meie Eesti ladvikule võõras. On veel värskelt meeles see, kui p.resident Alar Karis tellis EV aastapäeva vastuvõtule sellise leinaprogrammi, et kallid külalised nägid veel kuu aega pärast sealt pääsemist unes elavaid laipu, luukeresid, inimsööjaid ja masenduses libahunte.
Ivan Makarov