Tänase artikli peategelased on kaks Reformierakonna Tartu haru „kardinali“, Eesti Olümpiakomitee president Neinar Seli ja hotelliärimees Verni Loodmaa. Aga ennem kui nii kõrge kaliibriga meeste tegemiste vastu lähemat huvi tundma hakkame, alustagem natuke kaugemalt.
Radikaalne lahendus kesklinna hakiprobleemile
Pisut vähem kui poolteist kuud on möödunud päevast kui Tartu linnavalitsus avaldas 3D-mudeli Tartu kesklinna uuest üldplaneeringust. Tänaseks on planeeringu vastu antud juba üle 3500 allkirja, ning inimeste soov teemast rohkem kuulda ja teada saada pole raugenud. Allkirju kogunud vabatahtlike hinnangul pooldab valdav osa linnakodanikke üldplaneeringu tagasi lükkamist. Kui mõne nädala eest polnud paljud inimesed veel oma arvamust kujundanud ja pigem usaldasid linnaplaneerijate kompetentsust, siis nüüdseks on inimesed ennast üha rohkem teemaga kurssi viimas. Loodetavasti on kasvav roll siin ka just Tartu Ekspressi lugejaskonnal.
Planeeringu vastuvõtmise poolt seisev vähemus koosneb esmajoones neist ettevõtjatest ja nende töötajaskonnast, kes planeeringu elluviimisest võidavad, sh. arhitektidest-urbanistidest. Linnavalitsusega lepingulistes suhetes olevad inimesed tihtipeale ei tihka oma parke toetavat arvamust välja öelda. Ning alati leidub „killuvendi“, kes lihtsalt huupi soovitavad pargid põlema panna.
Ometi torkab silma ka üks osa seltskonnast, kes eelnevate hulka justkui ei tohiks sobida – Tartu kultuuriasutuste palgal olevad töötajad. Ilmekaks näiteks sellistest meeleoludest on Berk Vaheri poolt Facebookis parke toetava petitsiooni sisu kohta antud kommentaar: „ee, mitmeti oleks nõus, aga kindlasti mitte sellega, kui linnaraamatukogu/kunstimuuseumi uue hoone rajamisele jälle pidurit pannakse.“ Selle all pidas Kirjanike Liidu Tartu osakonna esimees silmas üldplaneeringu „kirsiks“ olevat plaani Vabaduse puiestee poolne osa Kesklinna ehk Matteuse pargist kultuuritempliks ümber ehitada.
Uus vana maja
Vähemalt sama kahetisena kui Vaheri kommentaar mõjub ka Tartu Kunstimuuseumi viltuses hoones kolmanda jaanuarini vaadata olev näitus „Uus Maja“, kus räägitakse lahti uue kunstihoone ehitamise aastakümnete pikkused tagamaad. Ühest küljest peaks väljapanek justkui üldplaneeringut toetama, ent teisalt on ju ka pargiraie plaan praeguseni siiski kõigest järjekordne plaan nende pikas reas. Ekspositsiooni alustab ja lõpetab seejuures hoopis peenelt papist välja lõigatud makett juurdeehitusest kunstimuuseumi ja raamatukogu praeguses asukohas. Tegu on 2012. aastal Tartu linna poolt korraldatud arhitektuurivõistluse võidutööga „Palimtsest“.
Kahjuks pole võidutööst peale maketi suurt midagi tänaseks edasi arenenud. Kuigi ainuüksi auhinnarahadena kulus konkursi läbiviimiseks linna eelarvest ligi 50 000 eurot, otsustati kogu konkurss tagantjärele pretsedenditul moel kehtetuks tunnistada. Formaaljuriidilise põhjuse selleks andis kohtuasi, mille kaudu nõuti konkursil osalenud auhinnatud eskiislahenduste mahupiiride üle mõõtmist ja konkursitingimustega kõrvutamist. Nii oligi Tartu linnavalitsus sunnitud tunnistama, et kõikide tööde puhul mida vaadeldi, ületasid hoone planeeritavad kubatuurid piirmäärasid. Millest aga keegi tänaseni rääkinud pole, on asjaolu, et arhitektide poolt kavandatud kubatuurid olid otseselt tingitud samuti konkursitingimuste osaks olnud nõuetest kasuliku ruumi üldpindalale.
Kuigi käesoleva artikli raames ei ole meil ruumi konkursi tühistamisotsuse kujunemist lähemalt uurida, võime siiski lausa nimelise täpsusega välja tuua, kelle huve Palimtsesti maha kandmine teenib. Need on Neinar Seli ja Verni Loodmaa, kelle olemasolevad ja juurde lisanduvad kesklinna hotellid vajavad hädasti mugavaid parkimiskohti. Ja nüüd olemegi jõudnud tagasi algusesse.
Seli ja tema meeskond
Aga mida siis ikkagi rihivad kaks Tartu magnaati, kes kuni Margus Linnamäe saabumiseni võisid ennast kohalikeks Donideks nimetada? Mis peaks kerkima Palimtsesti asemele, ning mis on muuseumi parki tõstmise tegelik põhjus?? Vastus on mõlemal juhul sama: parkla.
Seli Toomemäe nõlvale ehitatatavat hotelli lahutab planeeritavast kuni neljakordsest parkimismajast jalutuskäik üle Raekoja platsi. Raamatukogu sissepääsu esine parkimismaja ei lahenda mitte ainult tema külaliste parkimis-, vaid ka peatumismured. Suurtel turistibussidel oleks kitsastel vanalinna tänavatel äärmiselt ebameeldiv ukerdada. Loodmaa „Londonit“ ja selle Karu platsile kerkivat juurdeehitust lahutab parklast veelgi lühem vahemaa. Oli selge, et raamatukogu asemele parkla ehitamist ei ole kuigi lihtne avalikkusele selgitada. Ja nii tuligi raamatukogu laiendamise projekt esmalt põhja lasta.
Aga mis põhjusel paigutati uus kultuurihoonestu just parki? Ning mis põhjusel loobuti varem välja käidud ideest ehitada kultuurikeskus pikki Poe tänavat? Vastus peitub maa all. Ja selleks on mõlemal puhul taaskord – arvasite ära – parkla. Vabaduse puiestee äärne asukoht võimaldab kunstimuuseum/raamatukogule üldplaneeringuga ette nähtud maa-aluse parkla pindala oluliselt suurendada ning mugavat sissesõitu Tartu ühelt magistraaltänavalt. Absoluutselt ei vasta aga kahjuks tõele Jarno Lauri väited sellest, et oluliselt kallimaks ja kulukamaks kujuneva ehitise sünni taga on linnaruumi sidustamise taotlused või soov ajaloolist Holmi ja Kaubahoovi esialgsel kujul taastada. Paraku tuleb siinkohal nentida, et abilinnapea lihtsalt ei taha kogu tõtt välja ütelda ja võib-olla isegi teada saada…
Hoopis huvitav on aga vaadata, kellega Jarno Laur planeeringu juurutamisel koostööd teeb. Tartu linnavolikogu planeerimiskomisjonist vaatab vastu Seli ja tema meeskonna lai naeratus. Õigupoolest Seli isiklikult ei komisjoni ega linnavolikogu töös ei osale, kuid seal figureerivad temale kuuluvates ettevõtetes tippjuhtidena töötanud Triin-Anette Kaasik ja Raimond Tamm, nagu ka Veljo Ipits ja Verni Loodmaa mitteametlikust klubilisest ühendusest, mida Kalle Muuli oma Reformierakonnast pajatavas raamatus nimetab Seli Saunaklubiks. Verni Loodmaa on isiklikult lisaks ka komisjoni esimees, ning Triin-Anette Kaasikule kuulub linnavolikogu aseesimehe funktsioon. Nii ei ole midagi imestada, kui Seli poolt soovitavad arhitektuurilised lahendused teinekord seaduslikkuse piire kipuvad ületama. Taolise „arhidekduuri“ imetlemiseks ei tule teha muud kui Tähetorni mademele ronida ja sealt Raekoja poole pilk heita.
Loodmaa valikud
Hoopis tõsisem oht Tartu huvidele on aga Loodmaa huvide konflikt ühe juhtiva kinnisvaraarendaja ning planeerimiskomisjoni esimehena. Loodmaa küll eitab raudse veendumusega taolise konflikti võimalikkust ja näeb ennast lihtsalt ühe tavalise linnakodanikuna, kes missioonitundest linna käekäigu eest hoolt kannab. Samas on ta sunnitud tunnistama, et taandas ennast Karu platsi hoonestamise planeeringu algatamisel komisjonis hääletajate seast. Eelneva taustal, kus kogu kesklinna üldplaneeringu olulisimad aspektid pika aja vältel mogulite huvidega ühtivad, on taolist taandamist väga raske kuigi sisulisena näha. Pigem loob ennast paralleel Neinar Seli ebaõnnestunud enese-taandamisega Tallinna Sadama nõukogust, kui arutluse all olid raha-eraldused Eesti Olümpiakomiteele. Seli on juba kahes kohtuastmes selles episoodis süüdi mõistetud ning lähipäevil on oma otsust avalikuks tegemas ka Riigikohus. Neinar Seli on lubanud EOK juhi kohalt tagasi astuda, kui kohus ta kurjategijaks tembeldab.
Tartu Ekspress helistas nii Selile kui Loodmaale, ent sisulisi kommentaare neil teemadel hotellimagnaadid jagama ei soostunud. Nii peavad meie oletused kogu ettevõtmise perspektiivikusest põhinema visuaalsel vaatlusel. Barclay pargist või näiteks Ülikooli peahoone vastas asuvast Antoniuse hotellist mööda jalutades ei ole silma hakanud et pimedal ajal just kuigi paljud numbritoad valgustatud oleksid. Üldplaneeringu pooldajad aga raiuvad kindlalt edasi mantrat lisanduvate voodikohtade olulisusest. Selle taustal loob ennast vägisi kujutelm, et turistide turunõudluse teenindamine ei ole uute hotellide ehitamisel sugugi esmane eesmärk. Tegelikult on Tartus välja kujunenud linnavalitsuse ja arendajate vahelises sümbioosis tegu parasiteeriva olukorraga, mida võiks parafraseerida kui: Ise tellin, pank ehitab, ja mina teostan järelvalvet. Panga huvi taoliste investeeringute vastu tagab aga see sama aspekt, mida kesklinna üldplaneering väidetavalt murdma on kavandatud: Tartu kesklinna kompaktsus, nii et iga südalinna krunt panga ajaskaalal riskivabaks rahapaigutuseks kujuneb, isegi kui reaalne nõudlus juurde ehitatava vastu puudub.
Kindlalt edasi!
On ilmne, et Kunstimuuseumile ja Raamatukogule uue maja ehitamine sõltub väga paljus, et mitte öelda peamises, poliitikast läbi imbunud ärihuvidest. Linna valitsemise ja arendamise huvides on vaja jäme ots avaliku huvi kätte tagasi võidelda. Loogiliseks sammuks on Raamatukogu ja Kunstimuuseumi hoonete lahti sidumine ning võidutöö Palimtsest uuesti päevakorda tõstmine. Juhul kui analüüs näitab et lugejad ei suuda kõiki nelja korrust täita, tuleb kõne alla ka maa-aluse või kõrgemal asuva parkla ehitamine. Aga see ei saa olla kogu planeeringut liikuma panevaks jõuks. Ära ei tohi unustada ka Magistri tänava sulgemist autoliiklusele, mis oli Palimtsesti auhindamisel üheks positiivset fooni loonud lahenduseks. Mingil juhul ei tohi aga raamatukogu laienemine toimuda pargi arvelt, nagu see praegu on planeeritud.
Ka Kunstimuuseumi olude avardamiseks on hoopis otstarbekamaid lahendusi. Hoidlate kitsikuse saab lahendada koostöös Raadile rajatava hiiglasliku ERMi peahoonega, mis liiatigi pakub selleks maailmatasemel tingimusi. Näitusemajana võiks aga praegusele armastatud viltusele hoonele lisanduda ERMi praegune näitustemaja Kuperjanovi tänaval. Tegu on suurepärases asukohas Vaksali pargi kõrval asuva mõistliku suurusega hoonega, mis liiatigi on kohandatud just näituste korraldamise otstarbeks. Vabaduse puiestee äärse pargiala hoonestamiseks kuluvatest tunduvalt tagasihoidlikumate summadega saaksime endale lubada juba olemasoleva hoone kapitaalset remonti ning vajadusel teda ka kõrgemaks ehitada. Praeguses ERMi hoidlas Veski tänaval võiks aga leida varjupaiga pikalt tagakiusatud Tartu Ülikooli maaliosakond.
Nende mõtetega seadsid ma viiendal novembril sammud Tartu Kunstimuuseumis aset leidnud näituse Uus Maja avamisele. Hoopis huvitav oli aga muuseumi direktori Rael Arteli reaktsioon, kui ma neid teemasid temaga tõstatada püüdsin. Hiljuti gaasikambris kullimängu eksponeerimisega endale nime teinud Arteli põhimõtteline keeldumine kesklinna üldplaneeringu teemat käsitlemast kompas lausa hüsteeria piire. Kui ma jonnakalt juttu teisele teemale keeldusin viimast, kutsus ta häirenupu kaudu kohale hoonet valvava turvafirma. Nii jääb kahjuks praeguse seisuga lahtiseks, kas ja milliseid lubadusi on arendajate tahtest instrueeritud linnavalitsus kunsti- ja kirjandusrahvale nende kauaoodatud maja osas jaganud…