7. novembril anti Riigikogus üle koalitsiooni eelnõu Vene ja Valgevene kodanikelt hääleõiguse äravõtmise eelnõu. Sellega seoses on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees Martin Helme öelnud, et valimisõigus Eestis peab olema piiratud Eesti kodanikega. Keegi teine ei tohi saada Eestis valida. Teisiti öeldes – kui me otsustame, et ainult kodanike privileeg on valida, siis meil ei ole vaja enam arutada, kas halli passi omanikud või Vene kodanikud või Ukraina või Valgevene või Bangladeshi kodanikud saavad valida. Need kõik hääletavad oma kodumaal ega hääleta Eestis.
Kui me vaatame ajas tagasi, siis näeme, et EKRE on nii Riigikogu XIII, XIV kui XV koosseisus esitanud eelnõusid, mis selle programmilise seisukoha seadustaksid. Ka praegu on Riigikogu menetlusse antud eelnõu, mille algatajateks on EKRE saadikud ning mis taotleb põhiseaduse muutmist selle eesmärgi jõustamiseks. Seega toetab EKRE kiireloomulist põhiseaduse muutmist vaid juhul, kui valida saavad ainult Eesti kodanikud.
Nüüd vaadakem, millal ja kuidas anti mittekodanikele Eestis hääleõigus kohalikel valimistel.
Mittekodanikele anti hääleõigus 19. mail 1993. aastal, kui vastav eelnõu 52 poolthäälega Riigikogus heaks kiideti. Ajaloolane Lauri Vahtre Isamaast on seda otsust ERR-s avaldatud artiklis aastal 2022 kommenteerinud nii: „Nüüd, tagantjärele, võib vist välja öelda, et ehkki see järeleandmine oli mõnes mõttes paratamatu niikuinii, pressiti see Eestilt ka välja. Euroopas ei tuntud eestlaste mentaliteeti ja kardeti, et Eestis käivitub venelaste räige rahvuslik rõhumine, mida Vene propaganda väitiski ja väidab tänase päevani.“
Ometi oli aga just selle valimisõiguse, millega me tänagi maadleme, andmise taga tänane Isamaa. 1993. aasta mais oli peaministriks Mart Laar, justiitsministriks Kaido Kama, kaitseministriks Hain Rebas, välisministriks Trivimi Velliste ning siseministriks Lagle Parek.
See valitsus astus kriisist kriisi, suurimad neist olid jäägrikriis, Narva kriis, rublatehing ja Iisraeli relvatehing… Narva kriisi ajal toimunud sündmused on suuresti selle taga, et 1993. aasta mais kohaliku omavalitsuse volikogu seaduseelnõu parlamenti jõudis.
Koalitsiooni moodustasid tänane erakond Isamaa (toona valimisliit Isamaa), valimisliit Mõõdukad, milles on välja kasvanud tänased sotsiaaldemokraadid ning Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei.
Diskussioon Riigikogus 1993. aasta mais oli tuline. Saadikud võtsid rohkelt sõna. Eelnõud tõi saali justiitsminister Kaido Kama. Alljärgnevalt mõned lõigud tema sõnavõtust:
„Ma peatun ainult ühel, selle seaduse võib-olla kõige teravamal probleemil – valimisõigusel. Selle üle on piike murtud küll kuluaarides, küll ajakirjanduses, tihtipeale aetakse segamini poliitiline vaidlus, poliitiline tahe ja õiguslik vaidlus, tähendab, millised raamid on põhiseadus meile pannud ja millised mitte. Selles variandis, mis on esitatud teisele lugemisele, on sätestatud nii aktiivse kui passiivse valimisõiguse puhul üks tsensus mittekodanikele, see on paiksustsensus viis aastat. Muid tsensusi siia lisatud ei ole. Sellele vaidlusele, mis on tegelikult põhiseaduslik vaidlus, saab autentse hinnangu anda lõplikult alles Riigikohus, kui parlament on seaduse vastu võtnud, kui seda protestitakse, kui ta jõuab Riigikohtusse. Praegu on minu arvamus selline, et põhiseadus võimaldab meil neid tsensusi karmistada, kui see on poliitiline tahe, küll aga ei võimalda põhiseadus jätta mittekodanikke ilma passiivsest valimisõigusest, st. kandideerimisõigusest. Ma rõhutan, et see ei ole mitte poliitiline soov, mida ma praegu väljendan, vaid minu hinnang põhiseadusele.
Esimese ja teise lugemise vahel asuti püsielaniku mõistet defineerima. Eelnõusse on võetud säte, mis jätab hääleõigusest ilma need mittekodanikud, kes on teise riigi teenistuses. See on kindlasti väga õige säte. Küsimus on selles, kas see on piisav. Pean näiteks täiesti võimalikuks seda, et hääleõigusest jäetakse ilma ka teise riigi teenistuses olevate mittekodanike perekonnaliikmed, ja ma usun, et see on ka rahvusvaheliselt täiesti aktsepteeritav. Aga probleem on püsielaniku mõiste defineerimises, tegelikult ei ole see seadus õige koht, milles püsielaniku mõistet defineerida.
Viimasena nimetaksin probleemi seaduse seosest just äsja käsitletud kohaliku omavalitsuse korralduse seadusega, milles omavalitsuse, valla või linna kodanikuna või liikmena, ükskõik kuidas me ütleme, on käsitletud ka kinnisvaraomanikku, tähendab, seda isikut, kellel on kinnisvara antud omavalitsusüksuse territooriumil. Siin võib tekkida ka küsimus, kas nendel kinnisvaraomanikel, kui nad juba on valla või linna liikmed, kodanikud või kes tahes, peaks olema ka hääleõigus. Ilmselt nad hakkavad olema seal kohapeal maksumaksjad, nende makstud raha hakkab laekuma kohaliku omavalitsuse eelarvesse. Kas neil lisaks kohustustele antud omavalitsusüksuse ees tekivad ka õigused valida sinna oma esindajaid, on ka probleem, millele tuleks anda lahendus enne selle seaduse lõplikku vastuvõtmist. Tänan tähelepanu eest!“
Jüri Toomepuu esines väga selgesõnalise repliigiga:
„Ma vist tunnen põhiseadust natukene paremini kui teie. Selles ei ole kuskil öeldud, et mittekodanikel on hääleõigus, ma vähemalt ei ole seda kuskil näinud. Kui te kogu aeg selle teadmisega olete neid seaduseelnõusid pakkunud, siis oleks praegu ülim aeg seda asja parandada, sest seda tõesti seal ei ole. On küll § 156 sõnad, et hääleõiguslikud on püsivalt elavad isikud. Sellest on peaaegu igas riigis niiviisi aru saadud, et kodanikud, kes elavad püsivalt mingil maa-alal, võtavad osa sellel maa-alal omavalitsuste valimistest. Nii on see igal pool mujal. Püsivalt elav isik muidugi ei pea olema mittekodanik. Hääleõiguslik kodanik, kes elab linna rajoonis, hääletab selle linna valitsuse valimistel. See on väga selge ja arusaadav.“
Illar Hallaste oli üks neist saadikutest, kes eelnõud saalis kaitses. Ta viitas muuhulgas toonase õiguskantsler Eerik-Juhan Truuväli seisukohale:
„Õiguskantsler teatas, et põhiseaduse § 156, milles on öeldud, et kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel on seaduses ettenähtud tingimustel hääleõiguslikud selle omavalitsuse maa-alal püsivalt elavad isikud, kes on vähemalt 18 aastat vanad, on tema arvates võimalik tõlgendada ainult nii, et see tähendab nii aktiivset kui passiivset valimisõigust. Mingisugune muu tõlgendus ei ole mõeldav.“
Eerik-Juhan Truuväli oli üks volikogude valimise seaduse eelnõu autoreid ja ka vastava töörühma juht.
Riigikogu saadik, Kuningriiklaste fraktsiooni liige Ralf R. Parve hinnang eelnõule oli väga kriitiline:
„Meie töölaudadele on pandud üks ärev dokument, mis kannab pealkirja “Eesti Vabariigi kohalike omavalitsuste volikogude valimisseadus”. Ärev seepärast, et see tahab anda valimisõiguse ja lubaks olla valitud inimestel, kes pole tänaseni leppinud tõsiasjaga, et meil on oma Eesti riik.“
Arvo Sirendi rõhutas, et eelnõu on saali toonud ikkagi koalitsioon mitte opositsioon ja „isamaalaste“ kriitika teatud punktide kohta on silmakirjalik: „”Isamaalased” võivad selle kõiki punkte ka kritiseerida, võtavad nad selle üksmeelselt vastu ja meie vastuhääled selle seaduse ükskõik millise punkti kohta jäävad tähele panemata. Seni on see nii alati olnud ja arvatavasti puudutab ka seda seadust.“
Kas pole tuttav hinnang ka tänase Isamaa tegutsemise kohta Riigikogus?!
Ta tõi veel välja, kuidas seadusesse on ilmunud sõna „kodanik“ asemel sõna „isik“: „Siin me näeme, et “kodanikust” on tehtud “isik”, kui võrrelda vastavalt põhiseaduse §-ga 57. See “isik” on sellepärast, et laiendada seda valimisseadust mittekodanikele või välisriigi kodanikele. On loomulik, et näiteks § 58 piirab kodanike osavõttu hääletamisest, kui nad on kinnipidamiskohtades, ja seetõttu ei saa nad ka valimisest osa võtta, kuigi nad võivad teha läbi valimise puhtpsühholoogilise protseduuri ja teha oma valiku. Need muutused on tingitud minu arust sellestsamast järeleandlikkusest, sest mul ei ole niisugust arvamust, et kõik teiste riikide kodanikud on ühteaegu meie vaenlased, olgu nad siin või väljaspool meie territooriumi. Ma arvan, et nende hulgas on palju meie sõpru, aga kuna meil ei ole võimalik seda kindlaks teha, siis on meil lihtsam kasutada oma õigust,“ ning jätkas: „Me peame andma kõigile inimestele vaba aega, et nad jõuaksid otsusele, kas nad tahavad Eesti Vabariigi kodanikeks astuda või mitte. See võimalus on seni neil ka olnud ja paljud on seda võimalust kasutanud, kes seda ei ole kasutanud, need ilmselt on oma valiku juba teinud. Sisuliselt on nad juba näidanud, et nad ei pea vajalikuks aktiivselt osaleda selle riigi poliitilises tegevuses.“
Tiit Made nimetas oma kõnes Isamaad „haigeks, kes on palavikus“: „Me oleme tänase seisuga jõudnud väärtuste ümberhindamise kõrgperioodi, midagi on juhtunud meie armsa valitsuskoalitsiooniga. Ainult kõige isamaalikumad ja tublimad valitsuskoalitsiooni liikmed on jäänud saali, ülejäänud on ära läinud, sest nad häbenevad, mis nad on teinud selle valimisseaduse näol. Nad ei julge kuulata, nad ei taha seda kuulata, ja see annab mulle lootust. Põhimõtteliselt me oleme jõudnud niisugusesse olukorda, et me võime öelda: meie “Isamaa” on haige, palavikus. Ta tõmbleb, ta tunnetab, et ta on kaotanud oma populaarsuse, seda näitavad ka avaliku arvamuse uurimused, ja nüüd otsib ta paaniliselt, kust saada hääli juurde. Mul on pilt selge: ta tahab neid hääli saada Ettevõtjate Erakonnalt ja Keskfraktsioonilt, aga meil, vähemalt Ettevõtjate Erakonnal ei ole midagi selle vastu, kui muulased, eesti keelt mitte kõnelevad inimesed hääletavad “Isamaa” poolt, kuid mitte selles küsimuses. Hetk tagasi sirvisin “Isamaa” valimisprogrammi ja veendusin veel üks kord, et mida mees ütleb, selle mees ka ise muudab. Sellest programmist, nendest valimiseelsetest lubadustest on jäänud järele ainult mälestused, riismed.“
Jällegi, kas pole selline käitumine Isamaale mitte traditsiooniline – rääkida ja lubada üht, teod on aga hoopis teised.
Riigikogu saadik Katrin Linde luges Riigikogu kõnetoolis ette Jüri Toomepuu pöördumise: “Kolonistidele valimisõiguse andmine on koloniseerimise legaliseerimine, on häving Eestile rahvusriigina, on häving eesti rahvale. On arusaamatu, et praegune valitsus, kes sai võimule rahvuslikkuse lipu all, kes enne valimisi lubas taastada Eesti rahvusriigina, loeb kõiki neid, kes okupatsiooni ajal okupatsioonivõimude käsul või loal tulid meie okupeeritud kodumaale elama, Eesti Vabariigi püsielanikeks. Püsielanik on rahvusvaheliselt hästi tuntud mõiste, riigi püsielanikud võivad olla ainult riigi kodanikud või üksikud, kes riigi seaduslikul loal asusid riiki püsivalt elama. Praegune valitsus sai võimule pettusega. Lubaduste tegijad ei petnud häbematult mitte ainult valijaid, vaid nad petsid ka mu kolleege: Kalju Põldveret, Enn Tartot, Jaak Roosaaret ja teisi tublisid Eesti rahvuslasi.”
Sõnavõtud olid tulised ja eelnõus tuvastati mitmeid puudusi, mistõttu eelnõu teine lugemine katkestati ning sellega jätkati 19. mail.
19. mai sõnavõttudest võib tuua välja näiteks lõigu Jaan Kaplinski omast: „Me oleme jõudnud väga kirglike tundideni või koguni päevadeni. Ma arvan, et paljud vastuväited Eestis elavate mittekodanike hääleõiguse vastu on ajendatud hirmust. Kuid ma arvan, et hirm on halb nõuandja. Mina isiklikult olen liberaal ja leian, et siin pikka aega elanud mittekodanikud peaksid saama nii aktiivse kui passiivse valimisõiguse.“
Tiit Madel tuli nentida, et ükskõik, mida siin täna ütelda, see ei muuda enam midagi ja seadus võetakse vastu:
„Jõudude vahekord on põhimõtteliselt selge. Ma tahaksin pöörata teie tähelepanu veel ühele tõsiasjale. Teise riigi kodanikud, Vene kodanikud, on näidanud oma suhtumist Eesti riigisse sellega, et nad on võtnud Venemaa kodakondsuse.“
Mart Nutt aga tuletas meelde, et saadikutel on teatud kohustused: „Ma tuletan meelde meie põhilisi kohustusi otsuste langetamisel. Kõigepealt tuleb austada ja täita Eesti põhiseadust. Ja teiseks tuleb tegutseda eesti rahva huvides. Isiklikult toetan kõige radikaalsemaid sätteid kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduses, et tagada eesti rahva peremeheseisund Eesti riigis. Mul ei ole õigust hääletada teadlikult põhiseaduse vastu. Härra Toomepuu memorandumis esitatud seisukohad langevad põhimõtteliselt ühte minu seisukohtadega. See memorandum lähtub üldjoontes meie põhiseaduse põhimõtetest ja eesti rahva huvidest. Ma panen kõigile Riigikogu liikmetele südamele lähtuda hääletamisel rangelt põhiseadusest. Palun, tehke oma valik eesti rahva huvides, tuginedes seejuures õigusliku järjepidevuse põhimõtetele. Otstarbekas on tänasel istungil kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus vastu võtta.“
Ardo Ojasalu leidis, et kui seadus vastu võtta, siis ei mõjuta see mingil viisil Eesti toonast demograafilist olukorda ning lisas, et eestlaste rahvuslik osakaal elanikkonnas ei muutu sugugi:
„Ma tahaksin täna arutatavat küsimust käsitleda eelkõige poliitilisest aspektist. Vaidlus põhiseaduse ümber on näidanud, et hääletamisõigust, mis põhiseaduses on sätestatud, võib tõlgendada mitmeti. Juristid ei ole siiani kokkuleppele jõudnud. Ma puudutan asja poliitilist külge. On selge, et otsus tuleb teha poliitilisel tasandil. Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise eelnõu ei ole see dokument, mille kaudu saaks Eestis süvendada dekoloniseerimisprotsessi. Ma arvan, et see eelnõu ei mõjuta kuidagi Eesti praegust demograafilist olukorda. Eestlaste rahvuslik osakaal elanikkonnas ei muutu sugugi, kui me ei anna muulastele passiivset valimisõigust. Muulased jäävad ikkagi Eestisse, nad ei lahku siit kusagile ja nad mõjutavad ka edaspidi Eestis toimuvaid protsesse. Selle eelnõuga võtame neilt õiguse seda legaalselt teha. Kui me võtame neilt võimaluse kandideerida kohaliku omavalitsuse volikogusse, siis leiavad nad teise tee, kuidas seda teha.“
Jüri Adams kutsus saadikuid üles mõtisklema, kuidas paistab meie eelnõu lääne poolt vaadatuna:
„Mõelgem ka sellele, millises valguses paistab meie eelnõu eemalt vaadatuna, näiteks lääne poolt. Kogu maailm aktsepteerib seisukohta, et peremehel on õigus oma majas teha kõike, mida ta vajalikuks peab, kaasa arvatud käitumisnormid külalistele. Peremees võib poliitilistel kaalutlustel anda teatud külalistele rohkem õigusi, näiteks õiguse kandideerida kohalikel valimistel. See mõjub suuremeelsuse aktina, mida terve maailm toetab.“
Sellel samal istungil otsustati ka, et edaspidi toimuvad kohalike omavalitsuste valimised oktoobri kolmandal pühapäeval.
Lõpuks jõuti Riigikogus nii kaugele, et spiiker pani eelnõu lõpphääletusele. Vajalik oli 51 saadiku toetus. Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse poolt hääletas 52 saadikut, vastu oli 9. Seadus võeti vastu ja kehtib tänaseni.
Korrakem üle – peaminister oli toona Mart Laar ja suurima koalitsiooni moodustas tänase Isamaa eelkäia.