Naistearstide ja ämmaemandate esindusorganisatsioonid protesteerivad rahvastikukriisi põhjuseid ja nende ületamise võimalusi kaardistava raporti vastu, väites, et riiklik naiste keelitamine sünnitama ei ole kohane ega vastuvõetav ning kuulub pigem eelmisesse sajandisse.
Väga huvitav, kas pole?! Igati kohaseks ja lubatavaks on peetud olukorda, kus riik mitte ainult ei keelita, vaid lausa survestab ja sunnib kodanikke laskma endale ja oma lastele süstida ebavajalikke ja lõpetamata ohutusuuringutega eksperimentaalseid aineid. Samuti on pidanud riik täiesti kohaseks, lubatavaks ja lausa vajalikuks sundida mehi ohverdama oma elu riigi eest – sõltumata sellest, kas riik kehastab neile olulisi väärtusi või mitte.
Ent niipea kui jutt käib millestki, mida võiks (meelevaldselt) tõlgendada naiste keelitamisena lapsi sünnitama, muutub see mitte ainult kohatuks, vaid lausa lubamatuks. Kus on siin loogiline järjepidevus ja sugude võrdne kohtlemine?
Veelgi enam – kogu jutt naiste keelitamisest on eksitav. Nagu ütlevad raporti koostamisega seotud rahvastikuteadlased Allan Puur ja Mark Goldfelder, on “hoiakute muutust […] analüüsis käsitletud mõlema soo kohta, nagu ka muid tegureid, kus andmed seda võimaldasid.”
Mis aga veelgi olulisem: riigil on põhiseaduslik kohustus tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. On selge, et kui lapsi ei sünni, ei ole seda eesmärki võimalik saavutada. Seega riik mitte ainult saab, vaid ta peabki rõhutama ja propageerima perekondlikke väärtusi nii meeste kui ka naiste seas – sealhulgas abielulist truudust ja lasterikkust – ning looma nende väärtustega kooskõlas elamiseks eeldusi ja pakkuma selleks toetust.
Protestivad naistearstid ja ämmaemandad võiksid selle üle järele mõelda. Ei ole nii, et mehed mingu riiklikul sunnil kaitseväkke ja ohverdagu karistuse ähvardusel sõjas riigi eest oma elu, aga eeldus, et nii mehed kui ka naised võiksid perekondi luua ja lapsi vastu võtta, on riikliku poliitika eeldusena kohatu ja lubamatu.
Laste massilise sünnieelse tapmise rahastamise asemel võiks riik sama palju, kui on planeeritud kaitsetahte suurendamiseks (26 miljonit eurot 2026. aasta eelarves), suunata ka lastetahte ja laiemalt perekondlike väärtuste edendamiseks. Kui peetakse kohaseks viia koolidesse riigikaitseõpetus, siis oleks igati põhjendatud taastada ka perekonnaõpetus, et luua noortes eeldused abielu- ja perekonnavalmiduse kujunemiseks.
Tasub küsida, kumb aitab rohkem kaasa meie rahvuse, keele ja kultuuri säilimisele – kas kaitsekulude tõstmine viiele protsendile SKT-st või hoopis perepoliitika rahastamine samas mahus. Olen veendunud, et viimane teeniks seda eesmärki märksa paremini. Eriti pidades silmas, et kui meie rahvas hääbub, siis ei ole meil nii ehk naa siin kedagi kaitsta.
Igasugune selline feministlik käsitlus, mis peab ühiskondlikku ootust elada perekondlikku elu ja võtta vastu lapsi, tuleb kõhklematult tagasi lükata. Jah, kedagi ei saa selleks sundida, kuid täiesti loomulik on seda ootust arvestades neid valikuid riiklikult soodustada ja toetada – ilma igasuguse valehäbita. Vastasel juhul hääbume rahvana paratamatult. Ikka ja jälle saab kinnitust, et ohtlikumadki kui välised ohud on väärastunud ideoloogiad, mis lagundavad meie rahvuslikku tervikut seestpoolt.
Varro Vooglaid,
SAPTK juhataja
