Kunagi olid probleemiks diiselautod. Siis kilekotid. Seejärel plastkõrred. Nüüd tundub, et järjekord on jõudnud meesteni.
Lugedes hiljutist akadeemilist käsitlust meeste, maskuliinsuse ja planeedi hävingu kohta, jäi mulje, et kusagil Tallinna Ülikooli sotsioloogia osakonna koridorides on lõpuks avastatud inimkonna suurim keskkonnakatastroof: keskealine mees grilltangidega.
Artikkel räägib tõsimeeli, kuidas mehed söövad rohkem liha, sõidavad rohkem, lendavad rohkem ja põhjustavad suurema süsinikujalajälje. Eriti ohtlik pidavat olema “eliitvalge eurolääne mees”, kes oma eksistentsiga juba atmosfääri kahjustab. Kui vanasti mõõdeti inimese mõju ühiskonnale töö, pere ja panuse järgi, siis nüüd paistab mõõdupuuks olevat see, mitu grammi CO₂ sinu olemasolu toodab.
Ausalt öeldes ootasin juba lõiku, kus soovitatakse meestele linnaruumi sisenemisel heitmekvooti. Või vähemalt rohelist märgist otsaette: “See isik võib sisaldada toksilist maskuliinsust.”
Kõige koomilisem ei ole isegi see, et selliseid tekste kirjutatakse. Ülikoolides on igasuguseid teooriaid alati kirjutatud. Naljakas on hoopis see surmtõsine toon, millega ideoloogiline maailmavaade pakitakse “teaduse” karpi ja saadetakse avalikkusele tagasi kui vaieldamatu tõde.
Kui artikli loogikat lõpuni edasi mõelda, siis peaks järgmine samm olema meeste kliimamaks. Kõigepealt maksustame pikad autosõidud, siis lihatooted ja lõpuks Jüri, kes nädalavahetusel garaažis vanal Passatil starterit vahetab. Sest ilmselgelt on just tema planeedi suurim probleem, mitte miljardilised korporatsioonid või suurriikide geopoliitika.
Eriti huvitav on see uus akadeemiline komme rääkida inimestest mitte enam indiviididena, vaid kollektiivse süü kandjatena. “Valge mees”, “maskuliinsus”, “koloniaalne keha”, “patriarhaalne kapitalism” – kõik need kõlavad pigem nagu nõukogudeaegse agitpropi uued versioonid moodsas inglise keeles.
Kui sama loogikat rakendada mõne teise grupi suhtes, oleks ühiskond hetkega tagajalgadel. Kujutage ette teadusartiklit, mis kuulutaks mõne rahvuse või soo planeedi probleemide peamiseks allikaks. Selline tekst lõpetaks kiiresti skandaalis. Aga kui sihtmärgiks on “mehed”, siis nimetatakse seda progressiivseks kriitiliseks teaduseks.
Tallinna Ülikool sotsioloogid ja nende rahvusvahelised mõttekaaslased võivad muidugi kirjutada, mida tahavad. Akadeemiline vabadus tähendabki õigust ideid välja pakkuda, ka väga halbu ideid. Kuid probleem tekib siis, kui aktivism hakkab kandma laborikitlit ja esitama ennast neutraalse teadusena.
Planeedi probleemid on päriselt olemas. Ületarbimine on olemas. Suurkorporatsioonide mõju on olemas. Keskkonnakahjud on olemas. Aga kui kogu arutelu taandatakse lõpuks süüdlase otsimiseks ning sõrm peatub alati samal grupil, siis pole see enam teadus. See on uus moraalne usund.
Ja nii me olemegi jõudnud ajastusse, kus diiselmootor on juba peaaegu välja surnud ning järgmine heitgaaside allikas paistab olevat lihtsalt mees ise.
Võib-olla olekski kõige rohelisem lahendus keelata lõpuks ära mehed nagu diisel. Planeet hingaks kergendatult. Vähemalt järgmise teadusartiklini.
Rainis Lipstok