Me teame majanduse seisukorda ja põhjuseid, miks see nii on. Teame, et suurkorporatsioonid, (sideteenused, pangad jne) koorivad eestlasi teiste riikidega võrreldes aina alatumalt ja esinevad selle üle irvitades ERR-i saadetes.
Teame, et energiapoliitika lonkab kõiki jalgu, sest tuult ja päikest on meil vähevõitu ja meid jäävadki saatma maailma ühed kõrgeimad elektriarved.
Teame, et kliimaseadus on mannetu, ega vasta mitte millelegi ega suuda ka midagi muuta, turbatööstuse hindamisel nõuavad euronormid lihtsalt valetamist.
Ja kogu Eestit ähvardab fosforiidisõda VOL2, ainult et nüüd on asja eest kõnelejad meie enda ministrid ja ametnikud, raha voolaks aga välisinvestorite kaukasse, meile jäävad vaid tühjad lubadused ja rikutud pihud.
Kui seda kõike on võimalik aja jooksul ehk veel kuidagi parandada, siis on midagi, mille nimel peame ennast kokku võtma praegu.
Eesti keel on ohus ja riiklik süsteem aina süvendab seda, tehes ka uue riigiäpi kolmkeelse. Okupantide keel ruulib! Põhjendused on eriti võikad – ukraina pagulased vajavat Eesti riigiga suhtlemiseks fašistide (sest nii nad venelasi nimetavad) keelt. (Me teame, et see on jälk vale, sest normaalsed ukrainlased on tänaseks elementaarse eesti keele omandanud ega soovi mingil juhul vene keelt oma ellu).
Vene keelt vajavad siia valgunud venelased, kes ei kavatse mitte kunagi Eesti riiki ega eestlasi austada, kes on vaenulikud, ülbed ja üleolevad, oodates oma puutinit nagu valget laeva. Me teame, milline olukord on, isegi eriarstide puhul näeme, et osa neist valdab “algtasemel eesti keelt”.
“Eesti keelele üle minevas koolis” töötavad endiselt absoluutselt umbkeelsed õpetajad, (konkreetse kooli näide) vene õpilased ei oska isegi 9. klassi jõudnuna sõnagi eesti keelt ega ole seda kunagi kasutanud, ometi on eesti keelt õpetatud 9 aastat, õpetajate koosolekud toimuvad vene keeles ja ka eestikeelseid õpetajaid sunnitakse vene keeles suhtlema.
Siiamaani võib haridusasutuste töökuulutuste keskkonnast leida “eesti keele kui teise (!!!) keele õpetaja” kuulutusi.
Sinimägedes ahistas venekeelne politsei eesti inimesi ja mõnitas meie hümni. Ja nüüdne diskussioon, kas meile vaenulikud venemeelsed peaksid kohalikel valima, see on absurdne, et nad on seni üldse midagi valinud ja küllap siiavalgunud vaenulikud ülbikud veel karjuma pistavad, kuidas neid ahistatakse.
Kuid ka kultuuris on ohud ilmsed. Viimase kuu lemmikraamatute nimekirjas polnud praktiliselt eesti autoreid, sest poepidajad soovivad vaid raha teenida, Eesti ooperis ei etendata eesti oopereid ega kasutata ammu enam eesti keelt rohkem kui ebamugavas kohas oleva tõlkeribana, enamik teatreid eelistab välisautoreid… olgu kohe mitu Ibsenit.
Me käitume oma riigikeelega sageli nagu võõrvõimu teenrid – kupjad ja kiltrid. Eesti keele kaitsele praegu asumata on varsti liiga hilja. Keeleamet tuleks päriselt tööle panna. Vahetada juhid tegusamate vastu ja palgata palju ametnikke.(raha pole ju probleem kui saame ehitada aina uusi maju, küll ERR-le, küll teatrile).
Igal rindel tuleks alustada oma keelt ja rahvast väärtustavaid poliitikavabu tegevusi. Koolides, rahvaülikoolides loengud, luua rahvusmeelne ajakirjandus, mis on tegus ja positiivse alatooniga, kutsudes rahvast üles oma eestikeelset rahvakultuuri, kunsti, kirjandust, sporti ja igapäevaelu hindama.
JA MIS PÕHILINE- eesti rahvusmeelsus ei ole kellegi vastu, me aktsepteerime kõiki siin elavaid rahvaid, kuid soovime, et meid, põlisrahvast, austataks ja Eesti Riigi asjaajamine käiks ainult riigikeeles.
Meil, eesti rahval, ei ole aega oodata, millal parteid lõpuks aru saavad, et nüüd tuleb koos töötada, kõikide isamaaliste jõududega! Ei ole vaja kakelda, kes on kõvem isamaalane, sest see on lihtsalt erakordselt rumal! On vaja liita üheks meeskonnaks kõik, keda vähegi EESTIKEELNE EESTI huvitab, olgu nad mistahes erakonnast, olgu nad mistahes grupp inimesi!
Palun ärgake üles ja hakkame midagi ÜHISELT tegema! Ei aita siin sõnavõtud Riigikogus, ei aita raadiosaated, ei aita üksikartiklid… on vaja ühisrinnet ja kindlat tegutsemiskava!
L. K