Kui lugeda presidendikandidaat Alar Karise intervjuud ERR-is, siis torkab silma ümmargune jutt, millest lõpuks ei saagi aru, milline on mehe arusaam ühest või teisest asjast.
Arusaadavalt üritab Karis vältida teravaid nurki, et mitte ärritada neid, kelle toetust tal on vaja, kuid intervjuus sisalduv ärritab sellega, et ei ütle Karise ja tema tegeliku mõttemaailma kohta midagi. Just nagu Jüri Ratas, kelle Keskerakond on teatanud, et neil on Karise esitamiseks hääled koos.
Mõne päeva eest tõi kirjandusteadlane Maarja Vaino välja selle, kuidas võimupoliitikud räägivad sisutühja, loosunglikku ja õõnest juttu. Karis on sellise tühjusega juba kaasa läinud, rääkides, et “Võib-olla me seaksime endale eesmärgiks, et Eesti riik võiks olla kõige harituma rahvaga riik. Mitte liikuda viie parima haritud rahva hulka, vaid ikka olla number üks, maailma.”
Väga julge avaldus pärast Ansipi jõudmist viie rikkaima riigi hulka – teadlasena võiks Karis aru saada, et ega ükski teine riik, vähemalt Euroopas, ei jää selles meile järele vahtima, vaid nad üritavad ikka ise parimad olla. Seega ei maksa üle oma varju kargama hakata.
Minnes Karise jutu juurde, siis maksab jälgida tema vastuseid. Nii küsib reporter: “Millises seisus on teie meelest meie kõige olulisem liitlane Ameerika Ühendriigid?”
Karis vastab: “Eks kindlasti Afganistani sündmused mõjutavad. Tony Blair on öelnud ja hukka mõistnud selle tegevuse. Täna ma kuulasin, mida Biden ise ütles, et miks nad 31. augustiks välja lähevad. Selleks, et oleks tagatud nende sõjaväelaste julgeolek. Me peame hoolega jälgima, kuhu Ameerika vaatab. Kui ta hakkab vaatama meist kaugemale või riikide poole, mis on meist kaugemal, siis me peame olema väga tähelepanelikud.”
Kas reporter või lugeja said Kariselt vastuse, millises seisus on meie oluline liitlane Ameerika Ühendriigid? Ei, Karis rääkis Blairi ja Bideni nägemusest. Kas Eesti vajab sedavõrd maotut riigipead, kellel pole arusaama USA hetkepositsioonist?
Huvitav on Karise nägemus sõjalistest missioonidest: “Me oleme näiteks missioonil Malis. Ja inimene küsib, mida teeb eesti rahvas Malis. Aga samal ajal see annab väga hea võimaluse näiteks Prantsuse riigiga või Prantsuse peaministriga suhelda ka muudel teemadel, kuna meil on väga hea suhe läbi selle, et meie sõdurid on Malis. /…/ Sellised teod annavadki võimaluse leida ka teed suuremate riikide südamesse, kes võib-olla muidu vaatavad meist mööda.”
Seega leiab Karis, et Eesti peaks jätkama suurriikide missioonidel käimist selleks, et neile meeldida. Hoolimata ka sellest, et ilmselt tuleb ka Malist põgeneda, sest sõda kogu Barkhane missiooni piirkonnas laieneb, nagu ütleb ka ERR-i värske uudis: “Times: Talibani võit suurendas Aafrikas islamistide mõjuvõimu”. Ja siis tuleb Eestil vastu võtta oma Mali tõlgid peredega pluss EL-i omad.
Veel üks moment Karise jutust. Reporter: “Kui mingi parlamendi või valitsuse otsus peaks teie juures taanduma valikule vabaduse ja turvalisuse vahel, siis mida peaks president rohkem väärtustama?”
“Mina olen seda meelt, et kui on näha, et rahvas on ohus läbi mingi haiguse või millegi muu ja need sammud või piirangud, mis tehakse, on mõistlikud, siis tulebki see tasakaalupunkt leida. Täna me oleme segases olukorras. Me saame signaale, et vabadusi piiratakse ilmaasjata, samal spetsialistid ütlevad, et neid otsuseid peab tegema ja need muutuvad ajas. See ongi võib-olla see probleem ja annab ka võib-olla õiguse vabadusi kuskilt juurde küsida, kus võib-olla epidemioloogiliselt ei ole see kõige mõistlikum. Nii et selle tasakaalupunkti leidmine on raske ülesanne.”
Kas lugeja sai aru, kumba Karis rohkem väärtustaks, vabadust või turvalisust?
Lõppjäreldusena võib öelda, et valides Karise, saab Kaljulaidi vol 2 pluss libekeelse Jüri Ratase.