„Ühel õigel priiuserüütlil olgu pistoda alati vööl…“ Relv on alati olnud vaba mehe tunnus hierarhilise tsivilisatsiooni algusaegadest peale. Orjadel on relva kandmine keelatud, saate ehk isegi aru, miks – kui orjal oleks relv, lõikaks läbi ta kõik need kütked.
Eestlaste muistne vabadusvõitlus lõppes 12. sajandil ja seda kaotusega ristisõdijatele. Ristisõda iseenesest polnud loomulikult midagi mud, kui Vatikani sanktsioneeritud maavallutusretk, usku kasutati ainult tegelike eesmärkide katteks. Keskaegne globalism.
Ristirüütlite esimene samm pärast põliselanike anastamist oli neilt relvade ärakorjamine. Vallutajad väitsid, et nad ise hakkavad nüüdsest rahvast kaitsma. Huvitav paralleel praeguse türanniaga, mis olevat ka su enda kaitseks.
Teame, et relvade konfiskeerimisega lagunes eestlaste iseseisvus ja langeti 700 aastasesse pärisorjusesse.
Relvad on alati olnud pinnuks silmas valitsejatele ja türannidele, kes kardavad, et muidu matsid tulevad omi õiguseid nõudma.
Nii ongi aastasadu tehtud lihtrahvale propagandat, et relvad on väga halvad ja ohtlikud asjad. Sama nagu eliidi jutlused vaestele, et raha ei tee õnnelikuks.
Veelgi tõhusam on relvi süüdistada kõikvõimalikes tragöödiates, kus hullunud maniakk tulistab üldjuhul ebaseadusliku tulirelvaga süütuid inimesi. Huvitaval kombel toimuvad need traagilised intsitendid tihti just siis, kui mingilt olulisemalt skandaalilt avalikkuse huvi on vaja eemale juhtida.
NATO artikkel 5 peaks Eestit kaitsma ükskõik, millise kallaletungi eest ja ka Euroopa Liit peaks meid kaitsma. Praeguse seisuga on NATO aga killustunud ja isegi artiklit 4 ei julge nad käivitada, et koostada plaani võimaliku agressiooni osas. Euroliit on muutunud teovõimetuks sotsialistlikuks ühenduseks ja kaitsevõimetu välisohu puhul.
Nii kurb kui see ka pole, on täiesti usutav, et salajased lepingud ongi juba tehtud Euroopa mõjusfääride ümberjagamiseks.
Väike ja vaene Eesti võib ju kulutada 2% SKPst sõjatehnika ostmiseks (enamuses kasutatud ja tehnoloogiliselt aegunud romud), kuid võimaliku Venemaa invasiooni korral pole sellest abi idanaabri raketirünnakute vastu. Peale 30 vabaduseaastat pole Eesti Vabariigil isegi mitte idapiir valmis tehtud!
Ma pole küll elukutselt kaitse-ekspert, vaid lähtun faktidest ja loogikast. Ainult oma rahva relvastamine oma kodu kaitseks oleks ainus võimalus Eestimaad kaitsta. Või vähemalt osutada auväärset vastupanu, et koht Valhallas kindlustada.
Ei piisa, et relvad asuksid kusagil keskstaabis luku taga, vaid peaksid olema iga kodaniku kodus. See tagaks operatiivsema reageerimiskiiruse ning relvade olemasolu turvalisuse. Kui vaenlane relvalao asukoha teada saaks, oleks lihtne need kõik hoobilt kaaperdada või õhku lasta.
Iga riigi kaitse algab kodaniku enda kodust. Kui igal perel oleks relv enda kaitseks, väheneksid ka kõikvõimalikud sissemurdmised ja röövid kodudest. Seda väidet tõestavad faktid Shveitsi ja USA statistikast.
Ka võõrvägi mõtleks mitu korda, kas tasuks riiki rünnata, kus iga elanik on potensiaalne sõdur. Meenutagem alistamatut Afganistani, kust pidid lahkuma nii Vene kui USA väed. Maailma suurim ja rikkaim ühendarmee ei suutnud 20 aastaga vallutada riiki – vaid pidi alla vanduma 30 000 liikmelisele, peamiselt paarkümmend aastat vanade AK47-ga relvastatud hõimudele, kes elavad meie mõistes keskajas… Loomuliikult tiivusas Afgaanistani partisane ka vankumatu lojaalsus oma tõekspidamistele.
Kas Eestis enam leidukski nii pühendunud patrioote, kes oleks valmis oma kodumaad kaitsma sentimeeter haaval? Arvutiklaviatuurisõdureid on palju, ent päriselus? Pole vaja suure eelarvega armeed ja tuhandeid bürokraate ning eksperte, vaid kaitsetahet individuaalsel tasemel ühise eesmärgi nimel.
Eesti võiks eeskujuks võtta Shveitsi, kus iga ajateenistuse läbinu saab automaatrelva koju. On ju selge, et ka Eestis relvateenistuse läbinu on saanud täieliku väljaõppe relva ohutusreeglitest ja selle efektiivsest kasutamisest.
Sel moel oleks Eestis tegevteenistusele lisajõuks kümneid tuhandeid oma kodu ja maa kaitsjaid. Loomulikult peaks igas kodus olema relvakapp või vähemalt päästikulukk vältimaks kõrvaliste isikute relvakäsitlemist õnnetuste ennetamiseks.
Tulirelvad on nagu autod. Need on tööriistad, mis ei tegutse omapäid. Relvade deemoniseerimine on kestnud sajandeid, nüüd on järg autode käes. Miks? Kelle huvisid teenib see, et pärisorjad oleksid paiksed ning kaitsevõimetud? Cui bono
Mike Calamus, EKRE USA osakonna esimees, Calamus Enterprises omanik