On raske otsustada kas naerda või nutta jaburuste pärast mida Eesti Energia genereerib Eesti inimestele päevast päeva. Paari päevase vahega sai lugeda Eesti Energia väga headest majandustulemustest ja seda kuidas Eesti Energia taotleb konkurentsiametilt universaalhinna tõstmist, sest hämmastaval kombel ei pidavat elektri universaalteenuse hind katma tootmiskulusid.
Kus kohast võtab riigifirma jultumuse, et öelda inimestele makske, aga rohkem, sest 27,4 miljonit eurot puhaskasumit kolmandas kvartalis ei ole piisav?
Mis valemi abil peame uskuma, et lõpphind 19,24 s/kWh ei kata tootmiskulusid kui teenitakse kümneid miljoneid puhaskasumit? See oleks sama kui firma ütleb töötajatele aasta ringi, et palka ei ole võimalik tõsta, sest pole piisavalt rahalisi vahendeid ja siis aastalõpupeol kiideldakse töötajatele rekordkäibest ja kasumist.
Tundub, et Eesti Energia ei vaevu isegi Eesti rahvale selgitusi jagama, mis sest et tegemist on meile kõigile kuuluva ettevõttega.
Rahandusministeerium Reformierakonna juhtimisel kas vaatab läbi sõrmede või dikteerib kardinate taga omanikuootusi, milleks on rahva koorimine.
Pole vaja uusi makse kehtestadagi kui energia dividendide näol saab riigi kukrut paisutada.
Tundub, et universaalteenus, mis pidi tarbijatele raskel ajal vastu tulema, on järjekordne viis kuidas rahvast petta. Näitamaks enne valimisi, et näed, midagi sai elanike hüvanguks tehtud. Pole ime, et ligi 30 000 inimest on juba loobunud universaalteenusest ja nende hulk kasvab veel kindlasti. Eriti kui arvestada, et oktoobri viimase 10 päeva börsihind on olnud universaalteenusest isegi soodsam lausa kaheksal korral ja et Eesti Energia tahab universaalteenuse hinda tõsta veelgi.
Mõni vaidleks vastu, et elektrihinnad peavadki kallid olema ja Eesti Energia kasum suur, et saaks teha vajalike investeeringuid roheenergiasse.
Eelmine president Kersti Kaljulaid leiab lausa, et elekter oligi põhjendamatult odav. Peaminister Kallas on sama vihjanud võrreldes Kesk-Euroopa elektrihindu Eestiga. Väga alatu on niimoodi võrrelda, kui eestlaste sissetulekud on ka oluliselt madalamad. Ei saa olla nii, et las kulutused olla samaväärsed sakslastega, aga sissetulekud, millega neid kulutusi katta, tunduvalt madalamad. Peaministri ja presidendiproua sissetulek võimaldab tõesti nii mõelda, et energia peabki kallim olema, aga paluks natukenegi empaatiat mõeldes tavaeestlaste peale, kelle sissetulek ei küüni teie tasemeni.
Eesti Energia uhkustab, et investeeris üheksa kuuga taastuvenergiasse üle saja miljoni euro, millest lõviosa läks tuule- ja päikeseparkide rajamisse.
Jällegi, need investeeringud ei aita kui talve pime tuulevaikne pakane võimust võtab. „Õnneks“ tundub Eesti Energia plaan kasutada varustuskindluse tagamiseks meie metsa, viies näiteks Balti elektrijaama 11. plokk üle puidujäätmetele.
Vaatame nüüd kuhu Eesti roheinvesteeringud liiguvad. Suurimad investeeringud tehti järgmistesse tuule- ja päikeseparkidesse: Tolpanvaara 5,6 miljonit eurot,
Šilale 19,2 miljonit eurot, Akmene 8,7 miljonit eurot, Purtse 6,1 miljonit eurot ning 2,9 miljonit eurot Zambrowi päikeseparki. Palju Eesti kohanimesid lugeja märkas? Loodame, et läheb edukamalt kui Eesti Energia Utah’ põlevkiviprojekti investeeringud. Postimees on varem kirjutanud, et Utah’ põlevkiviprojekti käigus hoidmiseks kulutab Eesti Energia ligi miljon eurot aastas.
Kedagi loomulikult vastutusele ei võeta ega kurssi ei taheta muuta. Rohepöörde tuules jätkatakse rahumeeli meie energiakindluse hävitamist soovunelmatega ja aastate tagustest elektrihindadest võib vaid und näha. Vähemalt saame lohutada end sellega, et Eesti Energia teenib rekordkasumeid ja et meie peaministriproua saab hea eeskuju eest sakslastelt kiita.
Mike Calamus, EKRE USA osakonna esimees