„Ukrainlasi peab aitama, aga kui Eesti riigi eesmärk on Eesti rahvuse säilimine läbi aegade, siis paarisaja tuhande ukrainlase vastuvõtt ei ole kahjuks teostatav,“ kirjutab EKRE USA osakonna esimees Mike Calamus.
Ukrainast on Putini sõja pärast pagenud miljoneid inimesi, enamjaolt lapsed ja naised. Märkimisväärne hulk jõuab ka Eestisse, kelle abistamine on meile kõigile südameasjaks. Paraku tuleb ka meeles pidada, et Eestis on alla 900 000 eesti keelt emakeelena kõnelevat inimest ning kui eestlased ei soovi omal maal vähemusse jääda, siis vastuvõtmisel on ka piirid.
Mõistan, et „EI“ on raske öelda, sest ukrainlaste näol on tegemist tõeliste sõjapõgenikega, kes põgenevad sarnaste kommete ja kultuuriga lähisriikidesse, samal ajal kui mehed jäävad enamasti kodumaad kaitsma. Siin ilmneb suur erinevus varasemate „pagulastega,“ kes on 90% ulatuses noored mehed ning reisivad tuhandeid kilomeetreid, ületades arvukaid ohutuid riike ning seda ilma dokumentideta, et jõuaks võimalikult mugavasse riiki. Samuti ei ole vaja hakata kartma ukrainlastelt pommirünnakuid, islami kisamist ega suurt kuritegevuse tõusu. Ühesõnaga on tegemist põgenikega, kes reaalselt väärivad meie tuge ja on tänulikud seda saades.
Seda abi saame pakkuda ka muud moodi, kui ainult neid vastu võttes. Saame panustada materiaalselt ja infoga, kuhu riiki saaks edasi minna. Ukrainlasi peab aitama, aga kui Eesti riigi eesmärk on eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade, siis paarisaja tuhande ukrainlase vastuvõtt ei ole kahjuks teostatav.
Sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo algselt välja pakutud vastuvõtupiir – 10 000, oleks olnud aktsepteeritav, aga alates 27. veebruarist on saabunuid juba üle 25 000, see on rohkem kui elab inimesi Rakveres ja Paides kokku. PPA juht Elmar Vaher ja siseminister Kristian Jaani aga teatasid, et ka 100 000 pole piir.
Kui nii edasi läheb, siis pole varsti eestlaste massi, kes peaksid nüüd hakkama ukrainlasi integreerima. Eriti arvestades tõsiasja, et niigi on peaaegu 400 000 elaniku jaoks emakeeleks vene keel. Keel, mida ka ukrainlased oskavad. Kui edukas on integreerumine, kui elu saab elatud ka ilma eesti keelt oskamata, nagu seda on aastakümneid tõestanud eestivenelased. Venekeelseid koole on meil palju, kuhu põgenikud saaksid enda lapsi saata. Kurb on tõdeda, et arvatavasti eestaste ja eesti keele osakaal langeb veelgi – hetkel 68% ringis ja et Tallinn saab linnaks, kus eestlased on vähemuses. Aitama peab, aga seda mitte enda rahva kulul, vaid mõistlikult, nii et meile jääb meie kodumaa ja et ukrainlased saaksid abi tormi seljatamisel.
Mitmetele ettevõtjatele on kindlasti ukrainlaste tulek meeltmööda – see aasta ei ole vaja muretseda, et maasikad jääksid korjamata. Ukrainlastele peab vähem palka maksma ning nurisevad vähem halbade töötingimuste pärast. See seab ohtu ka eestlaste elatustaseme, sest tavaeestlasel on palka nendes oludes keeruline juurde küsida – kui ei meeldi, siis ukrainlane ootab ukse taga. Elu läheb aina kallimaks tõusvate hindade saatel ning kui valitsus ei pane rohkem rõhku ka kaasmaalaste aitamisele, siis võivad paraku tekkida pinged ukrainlaste vastu.
Mind huvitaks, mida peaminister Kaja Kallas praegu teeb. Teame, et talle meeldib mööda maailma ringi tuuritada, aga palju jätab see aega siseküsimustega tegelemiseks? Võiks siis vähemalt sarnaselt Poola, Tšehhi ja Sloveenia peaministriga Kiievis ära käia. President Macroni on juba piisavalt kallistatud.
Põgenike tulvaks valitsus valmis ei olnud ja tundub, et vajalikud ettevalmistused jäid tegemata. Mis sest, et Valgevene hübriidrünnak immigrantidega eelmise aasta lõpus ja võimalik sõda Ukrainas andsid selge signaali nendeks. Rahaeraldusi ei ole tehtud ning valitseb segadus. Peaministrilt on vaja selgeid otsuseid ja kommunikatsiooni, kuidas kriisiks muutuvat olukorda lahendada, aga talle tundub meeldivat välisministri roll rohkem. Tuleb panna kindel piir paika, arvestades riigi võimekust ja selle täitumisel suunata põgenikud teistesse riikidesse. Tõelised sõjapõgenikud on paljudes riikides oodatud.
Loodan, et käesolev sõda saab võimalikult kiiresti võiduka lõpu, et ukrainlased saaksid kodumaale naasta riiki ülesse ehitama, ilma, et seaksime ohtu enda rahva tuleviku. Elagu Eesti, elagu Ukraina!
Mike Calamus, EKRE USA osakonna esimees