Statistikaameti avaldatud andmeti järgi langes Eesti majandus neljandas kvartalis 4,1 protsenti (SKP), mis tagab meile Euroopas masendava esikoha. Netoeksport oli samuti teist aastat järjest negatiivne, kus 200 miljoni euro väärtuses raha voolas rohkem Eestist välja kui sisse tuli.
Suurimaks põhjuseks peetakse hindade tõusu, mis käib käsikäes energiakriisiga ning sellest tingitud inflatsiooniga. Nendel rasketel aegadel on Eesti rahval „vedanud“, et juba teist suurt majanduskriisi järjest hoiab Reformierakond majandust „kindlates kätes.“
Reformierakond on alati üritanud ülbelt väita, kuidas just nemad on kõige kompetentsemad juhtima riiki läbi kriiside ja proovivad kujutada ka praegust majanduslikku olukorda kui edulugu. Olles nüüd kõige suurema majanduslangusega riik Euroopas, tahaksin teada, et milliste sulgedega peaminister ennast ehib? Jooksus kõige viimaseks jääv isik ei saa pärast rääkida, et ta on kõige kiirem jooksja, aga Reformierakond just seda teebki.
Probleem peab peituma riigi juhtimises, sest naaberriigid, kellel on samasugune olukord nagu meil, ei ole nii valusasti kukkunud. Erinevalt oma mitmest naabrist ei maksa Eesti riik praegusel keerulisel ajal ettevõtetele toetusi ega leevenda nende olukorda tuues näiteks elektrihinnad alla.
Meenutades viimast suurt masu, mille ajal hoidis samuti valitsusvastutust Reformierakond, vaadati rahumeeli pealt kümnete tuhandete inimeste laostumist, mis tõi kaasa suure eestlaste väljarände teistesse riikidesse. Niimoodi pidi majanduslanguse asjaoludest tingituna lahkuma pea 30 000 eestlast ja väikese rahvana annab see eriti tunda.
Need on inimesed, kes hakkasid maksma makse teise riigi kukrusse ja tarbisid tooteid ja teenuseid võõrsil, mis ainult süvendas veelgi majandusliku olukorda Eestis. Kõige kurvem on see kui palju perekondi Eestist lahkumisel katki rebiti. Paljudel jäid sugulased ja tuttavad maha Eestisse, kellega edaspidi kontakti hoidmine oli raskendatud, kuid asjaolude sunnil polnud neil teisi võimalusi.
Kui riigi poolt olid signaalid, et inimesi ega ettevõtteid ei aidata ja et eelarve tasakaal on A ja O, siis on arusaadav selline lootusetuse tunne. Kas Reformierakond kui pankrotivalitsus talitab jällegi samamoodi?
Iga kuu tuleb üha uusi uudiseid, kuidas ettevõtted tõmbavad koomale ja koondavad inimesi. Mitmetel firmadel ei jää muud üle kui kuulutada välja pankrot nagu pidi seda tegema Eesti vanim trükikoda Reusner AS või panevad enne lähenevat pankrotti uksed ise kinni nagu seda tegi pea 80 aastat tegutsenud Saare Leib. Tuhanded inimesed kaotavad töö ja nende tarbimine väheneb, mis omakorda mõjub hävitavalt teistele ettevõtetele ning nii see allakäiguspiraal tööle hakkabki.
Ettevõtjad toovad enamasti süüdlaseks kõrgeid elektrihindu, mis on kordades kasvanud. Energiamahukatele ettevõtetele võib see tähendada miljonitesse eurodesse ulatuvaid lisakulutusi. See on põhjus, miks puitmassitootja Estonian Cell peab alatasa tootmise seiskama, sest ettevõtte energiaarve on olnud mitme kuu lõikes üle viie miljoni euro kavandatust suurem ning ei olda konkurentsivõimelised. EKRE on ammu hoiatanud, et utoopiline rohepööre Euroopas tähendab surmahoopi meie tööstusele.
Riik peab vastu tulema ettevõtjatele kui tegemist pole tavapärase turuolukorraga, eriti kui süü lasub suuresti riigil endal. Meie enda põlevkivielektri tehislikult kallimaks maksustamine CO2 ja saastemaksudega on täielik plaanimajandus, millel pole turumajandusega midagi pistmist. Kas see on turumajandus kui riik võtaks kätte ja maksustab kõrgelt näiteks „üllal põhjusel“ lihatooted ja siis üritaks väita, et liha ongi loomult kallis ja taimne liha on odav ja parem. Sama argumenti kasutatakse põlevkiviga, kus roheenergia on hoopis väidetavalt odav. Toote või teenuse tehislikult kalliks maksustamine ning siis väita et turumajandusse ei tohi sekkuda, et hinda uuesti alla tuua, on alatu.
Kui ollakse turumajanduse ja roheenergia usku, siis miks tuuleparkide arendajad nõuavad riigilt hinnagarantiid. Kas kardetakse, et tuult ei pruugi puhuda piisavalt või et tuuleenergia polegi piisavalt odav? Kui rohepööre on tõesti rikkust toov revolutsioon nagu väidab peaminister Kallas, siis eraettevõtjad jookseksid ise tormi ega oleks vaja ulatusliku riigi poolset sekkumist. Tundub, et plaanimajandus on aktsepteeritav kui eesmärgiks on taga ajada utoopilist rohepööret.
Loodan, et kuldmedali võitmine majanduslanguses, paneb inimesi mõtlema, et kas Reformierakonnaga on ikka majandus kindlates kätes. Ühe suure majanduslanguse oleme pidanud juba Reformierakonna juhtimisel üle elama, kas tahame, et see korduks jälle?
Kas tahame järgmised neli aastat riiki, kus ei tulda abistama inimesi ega toetama ettevõtteid, et stimuleerida majandust, vaid vastupidiselt antakse majanduslangusele hoogu juurde tõmmates riigi poolsed investeeringud koomale ning keskendudes hävitavale rohepöördele. Kas tahame peaministrit, kes vaatab käed rüpes pealt ja tundub lähtuvalt Andrus Ansipi öeldust eelmise masu ajal, et sellises kriisis ma tahakski elada?
Mike Calamus, EKRE USA osakonna esimees, Riigikogu kandidaat