Viimasel ajal on sotsiaalmeedias vaieldud liberalismi ja konservatismi mõistete üle. Siltide kleepimisega (“paremäärmuslane” rahvuslaste kohta) ongi enamik mõisteid rikutud, ka demokraatia mõiste.
Miski siiski väärib meenutamist ja mõistmist. Klassikaline Lääne demokraatia on alati tähendanud kodanikuvabadusi- ja õigusi. Kui aga tekkis nn liberaalne demokraatia, siis keskendus see isikuvabadustele ja -õigustele. Paraku aga just need annavad võimaluse ka nõrkustele, pahedele, pretensioonikusele ja koguni perverssustele, mida pseudoliberaalses ühiskonnas esitletakse “inimõigustena”.
Kui viimse võimaluseni vabaks lastud “isikuvabadused” hakkavad inimesi häirima, näiteks seksuaalse lodevuse ja fantaasiate vohamise tõttu, ei asuta “liberaalses demokraatias” mitte kombelõtvu tegelasi korrale kutsuma, vaid piiratakse hoopis teiste kodanikuõigusi, näiteks sõnavabadust öelda, et need perverssused on avalikus ruumis sobimatud.
Nii ongi pseudoliberaalses ühiskonnas, mis valitseb enamikku Läänt, hakatud ülistama isikuvabadusi, hoolimata sellest, et mõned neist häirivaid inimesi, kes samade asjadega ei tegele, samas aga piiratakse järsult kodanike sõna-, südametunnistuse-. usu- ja mitmeid teisi vabadusi ja õigusi. Ühiskond tervikuna allutatakse paljude üksikisikute paljudele tahtmistele.
Nii liigutakse selgelt totalitarismi poole, sest ülivabaduse saanud üksikisikuid on siiski kergem kontrollida kui kodanikuõiguste ja -vabadustega kaitstud ühiskonda.
Läänemaailmas pole enam eriti palju klassikalist demokraatiat järel, on vaid paheline “liberaalne demokraatia”. See on muutnud väga palju. Klassikaline demokraatia oli unistuseks ja eeskujuks kogu Kolmandale maailmale, kes tulid Läände seda nautima, kuid kohtasid siin perversset liberaalset demokraatiat, mis äratas põlguse ja pani neid ehitama Läände ühiskonda, mille eest nad põgenesid.
Uued Uudised