EKRE poliitik Harri Kingo analüüsib üht järjekordset riivet ühiskonna õiglustunde pihta – Slava Ukraini otsust jätta Johanna-Maria Lehtme vastu hagi esitamata.
“Pakun, et Slava Ukraini juhtkond tunneb oma kaassüüd antud asjas. Oli ju otseselt nende kontrollida ja tagada, et rahalised suhted oleks kõik korras ja sendi pealt õiged. Aga nad polnud oma ülesannete kõrgusel. Kui nad nüüd seda raha tagasi nõuaksid, siis oleks see nende meelest nende jaoks oma süü omaksvõtt. See oleks kinnitus, et jah, me lasime vargal varastada, petisel petta. Me ei saanud hakkama, me oleme seeläbi kaasvastutajad. Oleks päris kummaline pretsedent – kaasosalised varguses (sisuliselt samaväärsed kui on varas) tahavad omaenda kuriteoga tekitatud kahjude endale hüvitamist!
Psühholoogiliselt on lihtsam, kui oma osalust varguses tunnistada, olla jaanalind, oma pea liiva sisse peita ja teha nägu, et midagi polnudki. Lootused, et küll see kõik unustatakse.
Tahaksin teada nende 6 isiku, kes hageda ei tahtnud ja kelle otsuse tõttu hagi ei esitatagi, nimesid ja nende selgitust, miks nad hagemisest loobusid. See oli ju tavaliste inimeste annetatud raha ja minu meelest on Slava Ukraini juhtidel otsene KOHUSTUS see raha vargalt tagasi nõuda.
Minul on aga õigus siin sel teemal veidi spekuleerida. Loe: oletada, arvata, küsida. Niisiis: ju neid takistab esitamast hagi nende endi osalus ja süü antud varguses. Teatavas mõttes on nad ju selle varguse kaasosalised, sest lasid sel oma lohakusest ja hoolimatusest vabalt toimuda.
Ma ei saa väita, et Slava Ukraini juhtkond ise sellest vargusest ise mingi kasu lõikas, aga… Kui tuleks kohtuprotsess, kus kõik rahalised suhted üksipulki lahti võetakse, siis mine sa tea, mis võib ilmneda.
Otsus mitte hageda on kummaline, sest nende inimeste endi juhitud firma varastati paljaks, aga nad ei tahagi neilt ära varastatud raha tagasi!
Siin võib olla tegemist ka survega Slava Ukraini juhtidele – osa Lehtme varastatust võis ju liikuda Eesti200 kaukasse. Nii on meedias oletatud ka enne mind. Ja see oleks juba väga raske süüdistus Eesti200 vastu. Aga ma pean siin jääma oma arvamuste ja oletuste tasemele – ma ei saa midagi tõendada.
Asja kokku võttes: täielik saamatus rahade kontrollimisel, teiseks aga ära varastatud raha kaotusega täiesti arusaamatu leppimine! See on ju topelt saamatus! Otse kuritegelik saamatus!
Ma ei näe siin muud seletust kui nende inimeste otsesem või kaudsem osalus pettuses ja varguses. Ja see osalus on ilmne – nad ju ei kontrollinud väärtuste liikumist, kuigi see oli nende kui juhtkonna esmane ja otsene kohustus. Saamatus nüüd hageda peab varjama nende kuritegelikku saamatust seda MTÜd-juhtida!
Oleks õige, kui annetajad ise moodustaksid grupi ja esitaksid ühise hagi Slava Ukraini vastu. Nad ei andnud oma raha käest ära ju selleks, et vargast Lehtme selle omastaks, kasutades ära Slava Ukrainis selle juhtkonna süül valitsevat täielikku korralagedust.
Kas aga annetajad seda teevad… ma ei usu. Sellist kannatanute gruppi kokku ja ühtseks saada on päris raske. Ning kui Slava Ukrainis valitses täielik rahade liikumise kontrollimatus, siis on praktiliselt võimatu kindlaks teha, kes ja kui palju annetas ja kes ja kui palju peaks vastavalt raha tagasi saama. Ju mingit arvepidamist selle üle, mille alusel nõuded kokku arvata, Slava Ukraini juhtkonnal olemas ei olegi. Seega on kellelegi tema personaalse kahju heastamine võimatu. Süü selles annetajate võimatuses oma raha tagasi saada pole varas Lehtmel, vaid on otseselt Slava Ukraini juhtkonnal.
Slava Ukraini kui MTÜ kahjud – varastaud summad – tänaseks teada olema. Seda arusaamatum on Slava Ukraini juhtide loobumine Slava Ukrainile tekitatud kahjude nõudest. Arusaadavaks muutub see vaid ühel juhul – kui võimalikud raha tagasi nõudlejad on ise süüdi, et lasid vargusel toimuda! On seeläbi osalised selles varguses.
Õhku jääb aga versioon Eesti200 osast selles kõiges. Ja see viib meid juba väga raskete probleemide juurde – kas meie riigivõim Riigikogu ja valitsuse näol on üldse legitiimne, kui peaks ilmnema, et varstaud rahast mingi osa laekus Eesti200-le ja see erakond sai oma kohad Riigikogus ja valitsuses tänu annetajatelt varastatud rahale?
Jah, ma saan siin vaid arvata, oletada, küsida. Mitte väita. Minu motiiv ja eesmärk on seda tehes mu tahe, et Eesti riik oleks läbinisti aus ja selle tegevus oleks rahvale igati läbinähtav ja selge.”
