Täna toimus meie naaberriigi, Vene Föderatsiooni, presidendi suur aastalõpu pressikonverents. Seda on alati huvitav kuulata-vaadata.
Esiteks pole maailmas piisavalt palju andekaid monokoomikuid, kes ei esine roppuste piiril. Teiseks, sealt saab alati kasulikke vihjeid joonest, mida Venemaa ajab ja süvendada soovib ning muidugi sellest, milles Lääs on ilmselgelt ebaõnnestunud.
See sündmus ei ole kindlasti midagi originaalset ja väga reaalset, sest sinna kutsutakse vaid rahumeelsete meediaväljaannete ajakirjanikke, kes oma reporteritöös on lojaalsed. Pigem üks paljudest propagandaüritustest, sest enam-vähem on ka teada, milliseid päevapoliitilisi teemasid ja seisukohti kodumaalt ning maailmast lahatakse ning mis edulugudega endale vastu rinda taotakse.
Eesti meedias peab seda sündmust kajastama kriitiliselt, see on paljuski poliitiline, ajakirjanduslik jne. nn. punane joon, konsensus. Ja siin ei vaidle ma vastu, Venemaa on agressiivne partner, keda on raske usaldada aumeeste mängus ning heanaaberlike suhete loomine temaga vaat et võimatu. Tema käitumine on ootamatult ettearvatav, dominantne kõigi ja kõige suhtes. Väikeseid naaberriike ei peagi ta tõsisteks ja võrdväärseteks partneriteks, vaid pigem poksikottideks, keda maruhoos ikka ja jälle tuulutada.
Vaatamata show’le jäi üks teema sellest pressikonverentsist ikkagi hinge kriipima. RT ajakirjanik Marat Gazdiev küsis Vladimir Putinilt – läänemaailmas on täiesti tavaline, et perepilt hägustub, pole mees, pole naine, on samasoolised vanemad jne. Kus seisame meie seal joonel? Kas peame neile ebastandardsetele (noorte) subkultuuridele vastu hakkama?
Vastuseks ei tulnud pikka tiraadi represseerimismeetmetest homode, transsooliste jne. vastu, mida Riigiduuma juba nii seadusandlikul kui järelvalvelisel tasandil ette valmistab. A la et juurde on ehitatud vanglaid ning elektrišokiteraapiaks on koolitatud vajaminevat medpersonali.
Putini vastus oli lihtne – “Venemaa on juba ajast ammusest paljurahvuseline ja -usuline maa, kus üksteist austatakse. Me peame Läänest üle võtma kaasaegsed tehnoloogiad, arendama oma teadust, kuid austama oma traditsioone. Need moodsad arusaamad (a la naine on mees on naine) on nagu pandeemia, umbes nagu covid.
Selle levikut ei saa me takistada, sest oleme maailmaga globaalsete kanalite kaudu seotud. Ent mida me saame teha, on tõsta oma immuunsust selle „viiruse“ vastu. Tuleb väärtustada traditsioonilist peret.” Punkt.
Kurvaks teeb mind hetkel eelkõige see, et selliseid asju peab kuulma šovinistliku türanni käest, kes hea meelega pigistaks nii Baltikumi kui ka mõned suuremad lähiriigid katki nagu hirmul teismeline oma nahale tekkinud esimesed vistrikud.
Eestis oleme juba harjunud sellega, et meie poliitilised liidrid väldivad igasuguseid avalikke arutelusid kui selliseid. Rääkimata siis eksitentsiaalsete väärtusteemade üle.
Veelgi hullem, et keegi ei julge välja öelda, millised hoiakud peaks olema eluterve Eesti aluseks, et see riik ja rahvas jääks püsima. Traditsiooniline pere, terve naise ja mehe vaheline suhe, laste väärtustamine. Seda pole ju palju küsitud? Ajal, mil ei koonerdata igasuguste ebardlike eksperimentide ja fiktiivsete vähemuste „õiguste“ väljamõtlemisel, selliste praktikate juurutamisel ning nende finantsilisel toetamisel läbi riiklike risoomvõrgustike.
Mailis Tulva