Kui mõtleja Nassim Taleb kirjutas oma kuulsas teoses “Antifragile”, et on olemas asju, mis vajavad kasvamiseks raputusi ja stressi, siis eestlane teab seda oma naha kaudu.
Jah, me armastame oma metsarahu ja vaikust – see on meie igipõline pelgupaik. Kuid meie ajalugu on meile õpetanud karmi tõe: rahu on nauding, aga torm on treening. Meie rahvuseeposes ei lesi Kalevipoeg sulgpatjadel ega otsi endale mugavat pelgupaika.
Kalevipoeg on ürgne näide antihaprusest. Kui Sortsid ründavad, ei lähe ta katki nagu tänapäeva “lumehelbeke”, vaid haarab lauavirna. Kui olukord läheb hulluks, kuulab ta Siili ja lööb serviti. Ta on elav tõestus sellest, et raskus ei ole karistus – raskus on kütus. On aeg see sisemine Kalevipoeg üles äratada.
Kolm võimalust, kuidas maailm toimib
Me oleme harjunud maailma jagama kaheks: asjad, mis on õrnad ja lähevad kergelt katki, ning asjad, mis on tugevad ja peavad vastu.
Portselanist tass on habras – kui see kukub, on killud taga. Betoonsein on tugev – kui sa seda lööd, ei juhtu midagi. Ta on vastupidav.
Aga Taleb juhib tähelepanu kolmandale kategooriale. See on Antihaprus (Antifragility). Antihabras on miski, mis ei ole lihtsalt tugev, vaid mis muutub pinge, surve ja kaose all paremaks.
Kujuta ette lihtsat metafoori: Küünlaleek on habras. Tuul on tema vaenlane ja puhub selle ära. Metsatulekahju on antihabras. Tuul on tema parim sõber – see ei kustuta teda, vaid muudab lõkke suuremaks ja võimsamaks.
Kui betoon hakkab murenema
Kuidas see seostub tänase päeva ja poliitikaga?
Meie tänapäeva riiklik süsteem, vohav bürokraatia ja euroopalik “väärtusruum” on ehitatud nagu betoon. Nad on disainitud olema stabiilsed, jäigad ja muutumatud. Kõik on reguleeritud, kõik on paigas.
Aga betoonil on üks saatuslik viga. Kui pinge läheb liiga suureks – olgu selleks majanduskriis, sõda või rahva allasurutud viha –, siis betoon ei paindu. See mõraneb ja variseb kokku.
Vaadakem või seda, mis toimub praegu Iraanis. Aastakümneid ehitatud totalitaarne režiim tundus purunematu “betoonina”, mis hoidis ühiskonda hirmu all. Aga niipea kui surve ületas kriitilise piiri, hakkas see murenema. See ongi hapruse definitsioon: pealtnäha tugev, aga sisemiselt jäik süsteem ei suuda kohaneda reaalsusega.
Seda ohtlikku pragunemist on näha ka meil Eestis. See on moraalne varing, kui riik laob rahva turjale üha uusi maksutõuse, põhjendades seda rahapuudusega, kuid leiab samal ajal ligi pool miljonit eurot, et osta IT-tehnikat USA poolt sanksioneeritud Kuubale.
See on absurdne ja habras süsteem, mis toetab võõrast režiimi, samal ajal kui meie oma haiged lapsed peavad telesaadetes annetusi kerjama, et elutähtsaid ravimeid saada. See betoon on juba mõrades.
Kasvuhoone-lilled või tormis karastunud puud?
Siinkohal põrkume me moodsa aja suurima paradoksiga.
Ühest küljest jätab riik tavalise inimese majanduslikult karmi tuule kätte. Meile öeldakse, et ressursse on vähe, toetusi ei saa ja igaüks peab ise hakkama saama. Selles osas sunnib elu meid olema antihaprad – me peame vaesuse ja ebakindluse kiuste ellu jääma, hambad ristis.
Aga teises vallas – ideoloogias ja sõnavabaduses – ehitab seesama süsteem hermeetilist “kasvuhoonet”. Me oleme loonud olukorra, kus teatud teemad on mässitud vati sisse. Kui keegi julgeb avaldada arvamust, mis toetub iidsetele traditsioonidele või tervele talupojamõistusele, aga ei sobi kokku moodsate trendidega, järgneb paanika.
See on hapruse musternäidis. Tõde on nagu kalju – ta ei karda tuult ega kriitikat. Ainult habras vale vajab tsensuuri, vihakõneseadusi ja vaikimist.
Kui üksainus teistsugune arvamus suudab süsteemi nii endast välja viia, et inimesi hakatakse ametitest kangutama, siis on see märk, et see “uus väärtusruum” seisab savijalgadel.
Me ei vaja ühiskonda, kus inimesed on füüsiliselt näljas, aga vaimselt “turvatoas”. Me vajame vastupidist. Tugev ühiskond on see, mis kannatab välja erinevad arvamused, aga ei lase oma inimestel hääbuda.
Viletsus kui kütus
See on iidne tarkus, mida kinnitab ka Pühakiri. Apostel Paulus ütleb: “Me kiitleme ka viletsusest, teades, et viletsus saadab korda kannatlikkust, kannatlikkus läbikatsutust, läbikatsutus lootust.”
See ongi definitsioon. Raskus ei ole karistus, vaid treening. Ristiusk ise on ajaloo suurim näide antihaprusest – mida rohkem seda taga kiusati, seda võimsamaks see kasvas. Veri oli seemneks.
Kokkuvõtteks
Ärgem kartkem saabuvaid raskeid aegu. Ärgem kartkem, kui “betoon” meie ümber mureneb – olgu selleks rumalad seadused või võõrad ideoloogiad. Meie ülesanne ei ole olla nagu küünal, mis kardab tuult ja kustub esimese puhangu peale.
Meie ülesanne on olla nagu tuli, mis kasutab tuult kütusena. Me oleme liiga kaua olnud mugavad. On aeg muutuda taas antihapraks – rahvaks, keda raskused teevad vaid tugevamaks.
Sest ainult see, kes ei karda tormi, on päriselt vaba.
Mikk Saar