Pea iga päev loeme järjekordse tuntud ja armastatud söögikoha sulgemise kohta. Paraku ei ole restoranide ja ööklubide sulgemine aga pelgalt märk üksikute tegijate nirust äristrateegiast, vaid klassikaline majandusindikaator. Nimelt ostujõu kahanemisel tõmbab tarbija alati kõigepealt koomale meelelahutuskulud. Nende alla käivad siis eelkõige restoranid, ööklubid ja reisimine.
Sarnast mustrit nägime 1998. ja 2008. aastatel alanud kriiside ajal. Samas praegune olukord on mõnevõrra eriline. Ettevõtjad on kahepoolse surve all – nõudluse järsu kahanemisega samaaegselt piinab sisendhindade ja maksukoormuse pidev tõus. Selle tulemusena viskab pea igapäevaselt mõni selle sektori ettevõtte kahvli nurka.
Restoranide ja Hotellide Liidu andmetel on kogu valdkond närtsinud. Sektori üldine keskmine kasumimarginaal on kukkunud 1,4 protsendini. Reaalarvudes tähendab see tugeva 300 000–400 000 eurose aastakäibe juures 5000 euro suurust kasumit. Selline pilt ei võimalda tekitada reserve ega teha mingeid investeeringuid. Üle 72% restoranidest ongi praeguseks arengusse investeerimise peatanud.
EMTA andmetel on üle 1100 toitlustussektori ettevõtte maksuvõlgades. Koguvõlg ulatub 14,5 miljoni euroni. Sektori aastane prognoositav kogukasum on kahanenud ligi 65% võrra ning jääb 14 miljoni euro piirile.
Reaalarvudes tähendab see, et Eesti toitlustusettevõtted võlgnevad maksudena rohkem, kui suudavad aastaga puhaskasumit teenida.
Viimase aastaga on uksed sulgenud enam kui 25 nimekat söögikohta. Turult on läinud pikalt vastu pidanud ja lugupeetud tegijaid nagu La Tabla, Lendav Maaler, Rudolf, Vatican, Pomo, Barbarea, O2, Tai Boh, St. Vitus. Kõnekas on ka fakt, et löögi alla on jäänud ka kuus Michelini tärnidega restorani (sh. näiteks Lahepere Villa), mis hoidsid Eesti toidukultuuri lippu uhkelt kõrgel. Sama pauk on tabanud ka ööelu – pildilt on kadunud legendaarne Café Amigo.
Kuigi kõigi majanduskriiside ühiseks jooneks on olnud tarbimise kokkukuivamine, on sedakorda pilt erinev.
2008. aastal said restoranid kriisiga kohaneda hindu langetades, sest ka sisendhinnad odavnesid. See andis võimalusi kulusid piirata ja müüa odavama hinnaga, ilma et oleks pidanud kohe uksi sulgema.
Täna on pilt teistsugune – püsikulud on läinud kosmosesse. Külastajate arvu vähenemisega samaaegselt viskavad sisendid kõrgustesse: rendilepingud on seotud tõusva tarbijahinnaindeksiga, tooraine ja elekter kallinevad ning kasvava elukalliduse tõttu on töötajate palgasurve laes.
Kuna üldkulud aina tõusevad, ei saa restoranid klientide tagasitoomiseks hindu langetada. Hindade tõstmine aga peletab viimasedki kliendid minema ning samaaegselt tavatarbija ostujõud langeb rabinal.
Eesti teenindussektori konkurentsivõime suurimaks piduriks on kujunenud üldise käibemaksumäära tõstmine 24 protsendile. Euroopa Liidu keskmine toitlustuse käibemaks on 11%.
Samal ajal kui Eesti liigub maksukoormuse tõstmise teed, püüavad teised riigid kaitsta oma ettevõtlust. Saksamaa langetas restoranitoidu määra kriisi leevendamiseks 7 protsendile ja Iirimaa 9 protsendile. Kokku maksustab 21 Euroopa Liidu liikmesriiki 27-st toitlustust eraldi soodusmääraga – 13% või vähem.
Tulemusena on Eesti restoranid ja klubid sattunud ebavõrdsesse ja keerulisse seisu. Kõige valusamalt lööb see maapiirkondi ja väikelinnu. Nendes piirkondades on toidukoht sageli kohaliku kogukonna sotsiaalne keskus, vahel suurim tööandja, noorte esimene tööandja ning ka kohalike väiketootjate peamine klient.
Jah, meelelahutus- ja turismisektori päästmiseks on Riigikogus algatatud seaduseelnõu, mis alandaks toitlustusteenuse käibemaksu 13 protsendile ehk viia see samale tasemele majutusasutuste erimääraga.
Sektori esindajad rõhutavad, et see ei ole sotsiaaltoetus, vaid hädavajalik majandusmeede: maksumäära langetamisel oleks 73% ettevõtetest valmis kohe uusi töötajaid palkama ja 57% taastaks külmutatud investeeringud.
Kui pilt ei muutu, on prognoosid suht sünged. Valdkonna ekspertide hinnangul ähvardab praeguse trendi jätkumisel aastaks 2028 turgu kuni 600 ettevõtte kadumine ja 2800 töökoha koondamine.
Ööklubide ja restoranide hääbumine on ühiskonna ning majanduskeskkonna otsene indikaator. Meelelahutus on esimene kulu, mis tõmmatakse kokku, kui kuluhunnik üle pea kasvab. Restoranide sulgemislaine näitab, et majanduses on järjekordselt mingi punane joon ületatud ning see ei ole paraku positiivne punane joon.
Raul Pint