Ilta-Sanomat avaldas hiljuti arvutuse, mis peaks igal eestlasel harja punaseks ajama: kuna tänavu jõuab Taimaa kutselisi korjajaid Soome metsadesse märgatavalt vähem, on kokkuostuhinnad tõusuteel ja usin marjuline võib põhjanaabrite juures teenida kuuga 4480 eurot puhast, maksuvaba tulu.
Jah, lugesite õigesti – üle nelja tuhande euro otse kätte, ilma et riik sellest sentigi endale kraabiks.
Ja mis toimub samal ajal meil, “põhjamaises” Eestis? Meie oma riik passib kändude taga, käsi pikal, valmis röövima viimast kui senti inimeselt, kes on otsustanud oma selja metsas puruks rügada.
Riigimets on meie KÕIGI oma, mitte valitsuse lüpsilehm
Alustame põhitõest, mille Toompea bürokraadid on mugavalt unustanud: riigimets ei kuulu valitsusele ega Maksu- ja Tolliametile. Riigimets kuulub meile kõigile. See on rahva ühisvara. Kui Eesti inimene läheb RMK metsa, küürutab tundide kaupa sääskede ja puukide keskel, et korjata ämbritäis mustikaid või kukeseeni, siis kellele ta sellega kahju teeb? Mitte kellelegi. Ta väärindab ressurssi, mis muidu lihtsalt metsa alla ära mädaneks.
Aga Eesti riigi ahnusel pole piire. Kui sa selle ränga füüsilise tööga korjatud saagi kokkuostu viid või sotsiaalmeedias maha müüd, kargab põõsast välja maksuametnik nõudega: anna 22% tulumaksu siia! Maksu- ja Tolliameti reeglid on halastamatud – eraisikuna ei saa sa sellest tulust maha arvata mitte ühtegi kulu. Bensiiniraha, mis kulus metsa sõiduks? Ämbrid, kombainid, sääsetõrje? Sinu enda mure! Riik võtab oma osa puhtalt käibelt, justkui oleks metsaminek puhas lust ja lillepidu, mitte ränk ja kurnav töö.
Soome riik usaldab oma rahvast, Eesti riik karistab ja ahistab
Võrdlus Soomega toob meie süsteemi absurdsuse ja ülima kriitilisuse eriti valusalt esile. Miks on korilus Soomes maksuvaba? Sest sealne riik mõtleb loogiliselt ja inimlikult.
Tervis ja liikumine: riik saab aru, et metsas käiv inimene on tervem ja ei koorma meditsiinisüsteemi.
Maaelu toetamine: see on võimalus maapiirkondade inimestele teenida kriisiaegadel hädavajalikku lisaraha.
Mõistlikkus: riik ei hakka raiskama maksumaksja raha selleks, et jälitada mööda laasi vanaemasid, kes mõne liitri marju müüsid.
Eestis on aga mindud täieliku kontrolli ja ahistamise teed. Kokkuostupunktid on kohustatud koguma inimeste isikukoode ja andmed otse maksuametile kandma. Tulemuseks on see, et inimesed aetakse meelega n-ö “halli tsooni” ja sularahamajandusse, sest keegi ei taha loovutada pea veerandit oma verest ja higist riigile, mis niigi igal sammul makse tõstab.
Absurdne “võrdse kohtlemise” vale
Meile armastatakse Toompealt korrutada mantrat “võrdsest kohtlemisest” – et miks peaks marjakorjaja olema maksust vabastatud, kui ehitaja või õpetaja maksab tulumaksu. See on demagoogia tipp! Ehitaja ei pea ostma oma palga teenimiseks isiklikku kütust, et objektile pääseda, ega riski sellega, et kehva suve tõttu jääb palk üldse saamata. Marjakorjaja tulu on ebastabiilne, hooajaline ja täielikult loodusjõudude armul.
Nõuda sellise elatise teenimise vormi pealt 22% tulumaksu on sulaselge oma rahva koorimine ja röövimine. See on piinlik ja häbiväärne näide sellest, kuidas Eesti riik suhtub oma inimestesse nagu lüpsilehmadesse, samal ajal kui sealsamas üle lahe näitab Soome, mida tähendab tegelik hoolivus, vabadus ja kodanike toetamine.
Kui me tahame olla põhjamaa, siis alustagem sellest, et lõpetame oma inimeste tagakiusamise nende endi kodumetsas!
Rainis Lipstok