Olles kuulanud, mida rääkis eile ERR-i sõjastuudios Alar Laneman, pean ütlema, et niisugust militaarekspertiisi on raske tõsiselt võtta, kuna sellest vaatavad vastu karjuvad vastuolud.
Esiteks öeldakse meile, et VF-i väed edenevad Ukrainas vaid väikeste sammudega, sest jutt käib keskmiselt kompanii tasemel operatsioonidest. “Isegi kui me vaatame neid võimalikke ümberpiiramistaskuid, siis need on mõne kilomeetri suurused ühtepidi ja teistpidi,” selgitab Laneman, tunnistades samas: “Aga see foon on halb ja põhjused on lihtsad – Ukrainal ei jätku vägesid.” Elevandina toas istub aga küsimus, mis jäetakse tähelepanuta: kui tõsine peab UA väenappus olema, kui isegi kompanii taseme edenemisi ei suudeta peatada?
Edasi rääkis ekspert, et ukrainlaste kauglöökide võimekuse üha suurem arenemine on pannud venelased sundseisu ja seetõttu taolisi väikeste üksustega rünnakuid, mida toetavad suurtükid, Venemaa poolt läbi viiaksegi: “Suurte läbimurdeoperatsioone tegemiseks on vaja koondada vägesid. Ja need on kohe hea sihtmärk, arvestades Ukraina kauglöögivõimekust. Nii, et see edu on mõnes mõttes neil võib-olla sunnitud lähenemine, aga selline metoodiline teerulli moodi surumine, see kahjuks on jätkunud.”
Et mida meile nüüd siis öeldi? Seda, et suurte üksustega ja massiiviga pole venelastel midagi teha – saavad kohe peksa. Siis tulevad aga paari mehe või pooljagude kaupa ja see osutub UA armeele ületamatuks probleemiks… Ei ole ju raske aru saada, et niisugune jutt on ebaloogiline. Sellistest eeldustest lähtudes peaks ju järeldama, et ukrainlastel tasuks kauglöögid mõneks ajaks maha võtta ja lasta venelastel hakklihamasinasse joosta – saaks vähemalt rinde “stabiliseeritud”…
Lanemanilt küsiti ühtlasi, et mida arvata sellest, et Kurskis on venelased 40% aladest tagasi vallutanud. Vastuseks märkis ta, et ülejäänud ala on ju endiselt ukrainlaste käes: “Ja see, et seal lahingutegevus käib, see ikkagi seob Vene vägesid.” Mida sellest nüüd siis eelneva kontekstis arvata? Et suurepärane, ju siis hoitakse seal mitme NATO brigaadiga vähemalt mõnigi pooljagu kinni?
Minu ja eeldatavasti paljude teiste veidigi kriitilise meele säilitanud inimeste silmis ei kvalifitseeru selline jutt militaaranalüüsina. Põhiprobleem on ikkagi selles, et toimuvast ei räägita mitte nii, nagu see on, vaid ikka nii, nagu on otsustatud pilti näidata. Üldiseks fooniks on pidev püüdlus näidata pilti ilusamana kui see on.
Varro Vooglaid,
Riigikogu EKRE fraktsiooni saadik