Järgnev lugu on õpetlik ka Tallinnale, kus punaroheline linnavõim üritab kliimavõitlust pidada.
“Millisel normaalsel inimesel saab midagi puude vastu olla? Tegelikult mitte kellelgi. Ja seega peaksite tegelikult olema õnnelik, kui saate täna lugeda, et Berliin saab järgmise paari aasta jooksul miljon puud – kui must-punane linnavalitsus soovib linnapea Kai Wegeneri juhtimisel. Või täpsemalt: kogu Berliini liidumaa esindajatekoda.
Kuid vaatamata kogu armastusele puude vastu – selle projekti taga peitub üks Saksamaa poliitika lugematutest vempudest. Sest see, mille osariigi parlament erakorralisel istungil suure häälteenamusega otsustas, oli nn „kliimaga kohanemise seadus“.
Kui veel mitte väga ammu ignoreeris vasakpoolne senat Tegeli lennujaama sulgemise vastu korraldatud referendumit, siis seekord tegutseb ta kohusetundlikult kodanikualgatuse „BaumEsscheid“ eest, mis oli taotlenud selle kohta rahvahääletust – kuid pole veel isegi ellu viidud, rääkimata sellest, et järgmine etapp, rahvahääletus, oleks juba toimunud.
“Koalitsioonifraktsioonid CDU ja SPD leppisid alliansiga läbi mõned muudatused, nii et eelnõu läks parlamendis läbi,” kirjutab “Welt”: “Referendum ja võimalik rahvahääletus on nüüd laualt maas. Muidugi juhul, kui valitsus laseb end juhtida kliimaaktivistidel – kes surusid näiteks Hamburgis edukalt läbi väidetava „kliimakaitse“ referendumi, mis paneb hansalinnale tohutu koormuse (vt minu saidi artiklit „Hamburgi tulevane otsus: täisgaas kliimakatastroofi“).
Seadus näeb ette, et 2040. aastaks peaks Berliinis kasvama üle miljoni puu, „et olla paremini valmis globaalse soojenemisega kaasnevateks kliimamuutusteks“, nagu öeldakse raportis: „See on üle kahe korra rohkem puid kui praegu. Mitu miljardit eurot maksva projekti eest tuleb maksta föderaalvalitsuse erifondist. Sellest pangast, kes Berliini võla kaudu rahastab 5 miljardit eurot 12 aasta jooksul.
Ja just siit jõuamegi asja tuumani. Sest erifond on tegelikult mõeldud majanduse turgutamiseks ja investeeringute tagamiseks – mitte ohverdamiseks kliimareligiooni altarile. Selle eesmärk on piirata nende massilisi ja absurdseid liialdusi. Selle asemel soovib CDU juhitav Berliin lisaks rahast saadavatele puudele veelgi rohkem roheala kui “jahutussaared”, rohkem vihmaveemajandust ja siduvaid soojategevuskavasid liidumaa ja linnaosa tasandil.
“Me vajame spetsiaalset fondi, kus tekivad uuendused ja kasv,” ütles Berliini Kaubandus-Tööstuskoja (IHK) peadirektor Manja Schreiner “Tagesspiegelile”. “Föderaalvalitsuse raha on „ainulaadne võimalus“ kaasajastada Saksamaa infrastruktuuri ja saavutada rohkem lisandväärtust. Kui investeerime 40 protsenti vahenditest tänavapuudesse, siis me neid eesmärke ei saavuta.”
Kriitika tuleb ka poliitikutelt, nagu “Welt” kirjutab: “See on täielik nali,” ütles FDP liidumaa esimees Christoph Meyer. “Selle asemel, et investeerida reaalsetesse tulevikuküsimustesse, nagu haridus, digitaliseerimine ja kaasaegne infrastruktuur, pannakse raha sõna otseses mõttes maasse. Föderaalvalitsus annab miljardeid ja selle asemel, et neid vastutustundlikult kasutada, raisatakse need sümboolsele poliitikale ja roheliste unistuste projektidele.”
Raporti kohaselt näeb Charite’i peastaabi nõukogu esimees Alexander Eichholtz seda sarnaselt. Senat kärbib teaduse ja ülikoolide rahastust ning miljardeid oleks vaja ainuüksi Berliini kliinikute renoveerimiseks, hoiatas ta X-i vahendusel. „Aga me kulutame kaks miljardit erifondist puudele, selle asemel, et rahvahääletuse algatajatega tõsiselt rääkida ja elanikele selgitada, et kõike ei saa teha.“
Kui kulukaks kliimaprojekti elluviimine lõpuks täpselt läheb, on veel ebaselge. “Senati esialgne kuluprognoos eeldas 2040. aastaks 12,1 miljardit eurot, hiljem vähendas see 7,2 miljardi euroni ja oli seega peaaegu võrdne algatuse enda kulukalkulatsiooniga,” kirjutab “Welt”. “Kes tunneb Saksamaal projekte, eriti neid, mida rahastab riik, see teab, et kuluprognoosidel ja tegelikel kuludel on sageli sama palju pistmist kui Friedrich Merzi kantsleri kohusetäitmisel oma valimislubadustega.”
Saksamaa aastal 2025 – see pole enam poeetide ja mõtlejate, vaid dušireeglite ja loobumise loosungite maa. Samal ajal kui insenerid, ettevõtjad ja oskustöölised riigist põgenevad, levib uus riiklik veendumus: üks puu südametunnistuse kohta, üks jahutussaar süükompleksi kohta. Et koolid lagunevad, sillad pannakse kinni ja kliinikud võitlevad iga euro eest? Andekas. Peaasi, et kliima aplodeerib.
Ka see praegune näide näitab taas: sa võid riigi rikkuda ka siis, kui tahad head – isegi siis. Berliin istutab nüüd tulevikuunistusi maasse ja võlgadesse, valades neid ideoloogiaga ja lootes päästa globaalset kliimat „s.o keskmist ilma“. Äkki oleks mõttekam panna viirukipulgad templisse? Sest kui vundament mureneb, ei aita ükski varikatus. Muinasjutt kliimaneutraalsest õnnest ähvardab muutuda lõppmänguks ühiskonnas, mis eelistab mängida utoopiat, mitte luua reaalsust.
Meie, sakslased, tahtsime olla tõhusad. Täna oleme eeskujulikud. Mitte enam edukad, vaid valgustatud. Mitte üheski teises riigis maailmas ei liigutata nii palju raha nii vähese sisu eest – ja nii palju poliitikat tehakse nii vähese jõuga. Tulemus: (illusoorse) moraali poolest esirinnas, majanduslikult tagarinnas. Aga vähemalt oleme varsti mitte ainult vaesed, vaid ka puhtad. Ja varemete, järjekordade ja elektrilünkade vahele kasvab ehk palju puid – aga õitsengut enam mitte.”
Allikas: reitschuster.de